Kas on aeg hakata und toetama?

Vaevalt et mõne teise beebiteema üle nii tuliselt vaieldakse. Mõne jaoks tähendab „unetreening“ beebit, kes karjub üksi pimedas toas, kuni väsimusest magama jääb. Teiste jaoks on see lihtsalt plaan, mille abil saab terve pere viimaks jälle magada. Tegelikult peitub selle ühe sõna all väga erinevaid asju:

• Nutma jätmine: beebi pannakse voodisse, uks läheb kinni ja keegi ei tule enne, kui ta magab. Spetsialistid nimetavad seda ekstinktsiooniks. Seda teed me ei soovita.

• Kontrollkäigud, mida sageli nimetatakse „Ferberi meetodiks“: vanemad lahkuvad toast ja käivad kindlate, enamasti aina pikenevate vahedega last vaatamas, näiteks 5, siis 10, siis 15 minuti pärast. Lohutatakse iga kord vaid lühidalt.

• Toolimeetod: sa jääd uinumise ajaks tuppa, lohutad vajadusel ja liigud paljude õhtute jooksul samm-sammult aina kaugemale. Uuringutes nimetatakse seda „camping-out’iks“.

• Rütm ja rituaal: ärkvelolekuajad, magamaminekuaeg ja õhtune kulg seatakse nii, et laps jõuaks voodisse piisavalt väsinuna ja rahulikuna.

Kui räägime siin une toetamisest, peame silmas eelkõige kaht viimast punkti: viise, mille puhul oled lapse jaoks olemas, lohutad teda, kui ta sind vajab, ja usaldad talle samal ajal sammhaaval rohkem. Mitte treenida, vaid toetada.

Ka spetsialistide soovitused kõlavad erinevalt. Rahvatervise asutused soovitavad selgelt mitte jätta beebisid öösel nutma: esimestel elukuudel ei tule nad suurest ärevusest veel ise välja, nad vajavad lohutust – ja see ei hellita neid ära. Ühes imiku- ja väikelapseea psüühikahäirete erialajuhises peetakse aga uuringute põhjal kontrollkäike tõeliste uinumis- ja une säilitamise häirete korral esmavalikuks. Samas rõhutatakse ka seal, et see ei sobi kõigile vanematele.

See on vähem vastuoluline, kui esmapilgul paistab: jutt käib erinevast vanusest, erineva suurusega probleemidest – ja sellest, mis sobib just teile.

Esimestel elukuudel on su beebil oma unega niigi piisavalt tegemist. Enne kui ta saab üldse midagi „õppida“, peab palju veel küpsema:

• Sisemine kell alles kujuneb. Sisemise kella ja unisuse koostöö areneb välja esimese poole aasta jooksul. Juba mõne nädala järel muutub uni tasapisi korrapärasemaks, kuid alles umbes 6. kuuks hakkavad päevavalgus ja pimedus päriselt ärkveloleku ja une rütmi juhtima.

• Pikemad öised unelõigud alles kujunevad. Alles umbes 6. kuuni tekib üldse pikem järjestikune unelõik. Seni on täiesti normaalne, et beebi ärkab öösel vähemalt korra ja tahab süüa – ja ka pärast seda jääb see paljude beebide puhul tavaliseks. Teisel poolaastal ärkavad beebid keskmiselt u 1 kord öö jooksul, kuni 3 korda on endiselt normi piires.

• Liiga vara alustades pole sellest kasu. Üks süstemaatiline ülevaade ei leidnud tõendeid selle kohta, et uneprogrammid esimesel 6 elukuul tooksid kasu beebidele või emadele. Autorid hoiatavad isegi soovimatute tagajärgede eest: rohkem nuttu, varasem rinnast võõrutamine, emadel rohkem ärevust – ning kui selle nimel peaks beebi magama üksi oma toas, ka suurem imiku äkksurma risk.

• Isegi diagnoosil on vanuse alampiir. Levinud kriteeriumide järgi räägivad spetsialistid uinumishäirest kõige varem alates 6. kuust ja öise une säilitamise häirest kõige varem alates 8. kuust – ja sedagi ainult siis, kui probleem on kestnud vähemalt 4 nädalat enamikul öödest ning koormab teid tuntavalt.

Kas see tähendab, et enne ei saa sa midagi teha? Saab küll. Rahulik päevakava, lühike õhturituaal ja – alates umbes 4. kuust – aeg-ajalt beebi voodisse panemine väsinuna, kuid veel ärkvel olles, on igati okei. Lihtsalt kindlate reeglitega programmi su laps praegu veel ei vaja.

Kui su beebi sündis enneaegsena, arvesta kõigis uneteemades umbes kuni 2. sünnipäevani korrigeeritud vanust, st vanust arvestatuna eeldatavast sünnikuupäevast. Beebi, kes sündis 2 kuud liiga vara, on selle arvestuse järgi 8 elukuus 6-kuune.

Ja väga oluline: 6 kuud ei ole stardipauk. Paljud pered ei vaja kunagi eraldi plaani, sest uni korrastub ise või on öine ärkamine nende jaoks täiesti vastuvõetav. Vanus ütleb ainult, mis hetkest muutus võib olla mõistlik – mitte millal see peab juhtuma.

Enne kui hakkad uinumisharjumusi muutma, tasub teha aus ülevaatus – sageli muutub probleem juba selle käigus väiksemaks.

1. 1

   Su laps on terve. Nohu või muu haigusega, samuti valuga, ei ole õige aeg uuteks sammudeks. Und võivad häirida ka allergiad, atoopiline dermatiit või talumatused. Kui su laps norskab regulaarselt valjusti, hingab unes nähtavalt pingutatult või teeb hingamispause, lase seda perearsti vastuvõtul hinnata. Ja veel: unerohud või rahustid ei ole lahendus. Melatoniini ega uimaseks tegevaid tilku ei anta kunagi omal käel, ning mesi on esimesel eluaastal tabu – ka mitte luti peale.

2. 2

   Su laps kasvab hästi ja kõht on täis. Kas ta võtab hästi kaalus juurde, joob ja sööb päeval piisavalt? Mida see tähendab öiste toidukordade jaoks, sellest loed allpool. Kui sa pole kindel, räägi sellest perearsti vastuvõtul, näiteks lapse tervisekontrollil 6., 7., 9. või 12. elukuul.

3. 3

   Päevarütm sobib vanusega. Lapsel, kes pannakse liiga vara voodisse, on veel liiga vähe unisurvet. See, kes on olnud liiga kaua üleval, on üleväsinud. Mõlemad võivad õhtul välja näha ühtemoodi: protestina. Allolevad suunavad vahemikud aitavad seda paremini hinnata.

4. 4

   Magamiskoht on turvaline ja mõnus. Oma voodi, magamiskott, pime, vaikne ja pigem jahe tuba – üksikasjad leiad allpool olevast kastist „Turvaline uni“.

5. 5

   Teie elus on praegu rahulikum aeg. Kolimine, puhkus, lasteaia algus või uus beebi peres: sellistel aegadel vajavad lapsed sageli eriti palju lähedust. Suuremad muutused tasub pigem lükata mõne rahulikuma nädala peale.

6. 6

   Olete ühel meelel ja teil on natuke jõudu varuks. Kõik, kes su lapsega õhtul ja öösel tegelevad, peaksid valitud teed teadma ja seda toetama – lahendus, mida järgib ainult üks teist, on lapse jaoks raske mõista. Ja esimesed õhtud on sageli visad.

Orientiiriks: kokku magavad 6–12-kuused beebid enamasti u 12–16 tundi 24 tunni jooksul, 1–2-aastased u 11–14 tundi. Ööune suunavates vahemikes on arvestatud sisse ka lühikesed ärkamised. Mõni laps vajab märksa vähem, mõni rohkem – määrav on see, kas su laps on päeval virk.

Suunavad vahemikud alates 6. kuust lühidalt – need on vahemikud, mitte kohustus:

• 6-kuuselt: u 2–3 tundi järjest ärkvel, 2–3 uinakut, öösel u 10,5–11,5 tundi.

• 9-kuuselt: u 2,5–3,5 tundi järjest ärkvel, enamasti 2 uinakut, öösel u 11–12 tundi.

• 12-kuuselt: u 3–4 tundi järjest ärkvel, 1–2 uinakut, öösel u 11–12 tundi.

• 18-kuuselt: u 4–5,5 tundi järjest ärkvel, 1 lõunauni, öösel u 11–12 tundi.

• Magamaminekuaeg: esimesel eluaastal enamasti 18–19.30, pärast seda 18–20 – sõltuvalt ärkamisajast.

• Uinumine: keskmiselt u 20 minutit. Kui see võtab palju kauem, ei ole su laps sageli veel piisavalt väsinud või on juba üleväsinud.

Sa ei ole sellega üksi: ühe erialajuhise järgi puudutavad uinumis- ja öised ärkamisprobleemid umbes 20–30% väikelastest ning peaaegu iga kolmas alla 3-aastase lapsega pere muretseb mingil hetkel lapse une pärast. Kindlat piiri, millest alates te peate midagi muutma, siiski ei ole – oluline on see, kuidas teil läheb. Need märgid viitavad sellele, et muutus võiks teile head teha:

• Sa oled püsivalt piiri peal. Mitte lihtsalt pärast üht kehva ööd väsinud, vaid juba nädalaid kurnatud, ärritunud, võib-olla ka rusutud. See on tõsiselt võetav põhjus. Ühes Austraalia uuringus oli kahel kolmest selgete depressiivsete sümptomitega emast beebi, kellel olid uneprobleemid – see seos võib toimida mõlemas suunas. Kui sa ei suuda magada isegi siis, kui su beebi magab, võib see olla sünnitusjärgse depressiooni või ärevushäire märk. Siis ei ole asi ainult beebi unes: räägi sellest perearsti või naistearsti vastuvõtul.

• Magamapanek venib. Su lapsel kulub regulaarselt selgelt üle poole tunni, enne kui ta magama jääb, kuigi magamaminekuaeg ja rituaal sobivad. Keskmiselt jäävad beebid ja väikelapsed magama umbes 20 minutiga.

• Uinumisabi on sinu jaoks liiga suureks muutunud. Tundidepikkune kandmine, autos ringi sõitmine, rinnale panemine iga väiksemagi ohke peale: seni kuni see sulle sobib, on kõik see täiesti okei. Kui see sind kurnab või kui keegi peale sinu ei saa last magama panna, võib midagi muuta.

• Su laps ärkab sageli ja tal on raske uuesti magama jääda, kuigi ta on terve, kõht on täis ja tema rütm sobib vanusega. Jutt ei ole ühest või kahest lühikesest ärkamisest, vaid öödest, mil ta on nädalate kaupa ikka ja jälle pikalt üleval või magab edasi ainult suure abiga.

• Su laps tundub päeval üleväsinud. Väikesed lapsed ei näita unepuudust sageli mitte haigutamise, vaid virina, halva tuju ja silmatorkava rahutusega.

Kiireks enesekontrolliks soovitavad uneuurijad küsida: kas su laps vajab enamasti 30 minutit või rohkem, et magama jääda või öösel uuesti uinuda? Kas tema unes on midagi silmatorkavat, näiteks vali norskamine? Kas ta on päeval virk? Kui palju aega veedab ta ekraanide ees (alla 3-aastastele soovitavad spetsialistid võimalusel üldse mitte)? Ja kas tema unekäitumine mõjutab sind ennast? Vastused ei ole diagnoos, kuid aitavad mõista, kas pigem on asi rütmis ja harjumustes või oleks kasu kõrvalpilgust.

Ja millal ei pea te üldse midagi muutma? Siis, kui teie igapäevaelu toimib – isegi kui teised räägivad, et nende beebi magab ammu öö läbi. Ühes Kanada uuringus magas olenevalt definitsioonist 28–57% beebidest nii 6-kuuselt kui ka 12-kuuselt öösel veel mitte 6 või 8 tundi järjest. See ei olnud seotud ei nende vaimse ega motoorse arenguga ega ka emade meeleoluga. Silma paistis vaid see, et öö läbi magavaid beebisid imetati märksa harvem. Kui su rinnapiimatoidul laps ärkab öösel sagedamini, on see seega levinud ega ole iseenesest ohumärk. Ja 9-kuuselt ärkab umbes iga neljas beebi rohkem kui 2 korda öö jooksul.

Käitumisel põhinevate unemeetodite kohta on üllatavalt palju uuringuid. Kõige olulisem lühidalt:

• Need toimivad, vähemalt mõne kuu jooksul. Ameerika unemeditsiini erialaseltsi töörühm analüüsis 52 uuringut. Neist 94% näitas, et meetoditest oli abi, ja üle 80% ravitud lastest magas pärast seda märgatavalt paremini – 3–6 kuu jooksul.

• Kasu saavad ka vanemad. Ühes suures Austraalia uuringus said pered, kelle 7-kuune beebi magas halvasti, 8.–10. kuul lühikest nõustamist kohalikus lapsevanemate nõustamisteenuses. Pärast seda esines beebidel harvem uneprobleeme ja nende emadel oli vähem depressiivseid sümptomeid – viimane püsis isegi siis, kui lapsed olid 2-aastased.

• Pikaajalist kahju ei leitud – aga ka püsivat kasu mitte. Viis aastat hiljem, umbes 6-aastaselt, hinnati samu lapsi uuesti. Tunnete, käitumise, stressi, une ja vanematega suhte osas ei olnud erinevusi võrreldes lastega, kelle pered nõustamist ei saanud.

• Mõõdeti ka stressihormoone ja kiindumussuhet. Ühes väikeses, hoolikalt kontrollitud uuringus 43 beebiga vanuses 6–16 kuud ei näidanud ei kontrollkäigud ega ajutiselt hilisem magamaminekuaeg süljes kõrgemaid stressinäitajaid. Aasta hiljem oli lastel sama sageli emaga turvaline kiindumussuhe nagu võrdlusrühmas.

• Need ei sobi kõigile. Erialajuhis rõhutab, et paljud vanemad suhtuvad sellistesse meetoditesse ettevaatlikult või lausa tõrjuvalt ning umbes 20–30% peredest, kes proovivad neid süsteemselt, ei saa piisavat kasu. Ärevamad lapsed reageerivad ilmselt kehvemini meetoditele, kus on rohkem füüsilist eraldatust. Ja vanematel, keda lapse nutt eriti tugevalt mõjutab, on nendega vähem edu.

Aususe mõttes tuleb lisada ka see: paljud uuringud toetuvad vanemate enda hinnangutele ning teadlased ise sooviksid objektiivsemaid mõõtmisi. Enamik neist uuringutest tehti tervete lastega, paljud teisel poolaastal või hiljem. Ja „kahju ei leitud“ ei tähenda, et iga meetod tunduks igale lapsele ja igale emale hea.

Miks me seame siin esiplaanile leebed viisid: erialajuhis kirjeldab sõnaselgelt ka lähenemist, mille puhul vanem jääb tuppa ja tõmbub tagasi ainult sammhaaval, ning olemas on toimivaid vanemaprogramme täiesti ilma nutma jätmiseta. Need teed nõuavad mõnikord rohkem kannatlikkust. Aga paljude vanemate jaoks on neid lihtsam järjepidevalt järgida ning need austavad seda, mida beebid vajavad: lähedust, kui nad on endast väljas. Seetõttu ei soovita me jätta beebit lohutuseta üksi nutma.

See kõlab võib-olla tagasihoidlikult, kuid on sageli kõige tõhusam samm. Ühes uuringus enam kui 400 perega jäid 7 kuu kuni 3 aasta vanused beebid ja väikelapsed juba 2 nädala pärast kindla õhturituaali abil kiiremini magama ning ärkasid harvem ja lühemalt, ka emade meeleolu paranes. Selles uuringus koosnes rituaal vannist, massaažist või kreemitamisest ja rahulikust kaisutamisest, ning uuringut rahastas nahahooldustoodete tootja – selle tulemus sobib aga kokku muu teaduskirjandusega. Lisaks näitas üle 10 000 kuni 5-aastase lapsega emade küsitlus 13 riigis ja piirkonnas: mida korrapärasem rituaal, seda parem uni.

Nii lood rituaali, mis päriselt kannab

1. 1

   Lühike ja alati samasugune: umbes pool tundi, igal õhtul samas järjekorras. Näiteks: viimane toidukord, mähkmevahetus ja pidžaama, hambapesu, raamat või laul, teie head-ööd-lause, tuli kustu.

2. 2

   Piim algusesse: kui su laps jääb seni joogil magama, tõsta toidukord rituaali lõpu asemel algusesse. Siis tulevad hambapesu, raamat ja voodi. Nii kogeb laps tasapisi, et söömine ja uinumine võivad olla kaks eri asja.

3. 3

   Viimane tund rahulikult: hämardatud valgus, ei mingeid pööraseid mänge ega ekraane. Nii saab laps tasapisi rahuneda.

4. 4

   Väsinult, kuid veel ärkvel voodisse: Ameerika Pediaatria Akadeemia soovitab seda alates umbes 4. kuust, samuti teevad seda erialasoovitused. Alguses võib su käsi olla lapse kõhul ja sa võid vaikselt edasi ümiseda.

5. 5

   Samad kellaajad, palju päevavalgust: korrapärased ajad magamaminekuks ja ärkamiseks, võimalusel ka nädalavahetusel, ning ere päevavalgus hommikupoolikul aitavad sisemisel kellal päeva ja ööd paremini eristada.

Kui uinumine võtab sellest hoolimata lõputult aega, ei ole asi sageli mitte lapses, vaid ajastuses: ta lihtsalt ei ole veel piisavalt väsinud. Siis võib aidata ajutiselt hilisem magamaminekuaeg, mida erialakeeles nimetatakse „Bedtime Fading’uks“. 43 beebiga uuringus lühendas see uinumisaega märgatavalt. Meetod keskendub ajastusele, mitte nutma jätmisele. Nii saad seda teha:

1. 1

   Pane nädal aega kirja, mis kell su laps õhtul tegelikult magama jääb – mitte mis kell sa ta voodisse paned.

2. 2

   Sea magamaminekuaeg esialgu sellele kellaajale. Kui su laps jääb enamasti magama alles umbes kell 20.15, alusta rituaali nii, et ta oleks voodis umbes kell 20.00.

3. 3

   Kui ta jääb mõnel järjestikusel õhtul magama umbes 20 minuti jooksul, too magamaminekuaeg 10–15 minutit varasemaks ja hoia seda jälle paar õhtut.

4. 4

   Nii liigute väikeste sammudega oma soovitud aja poole, mis on esimesel eluaastal enamasti kusagil 18 ja 19.30 vahel. Kui tõusete hommikul hiljem, võib see olla ka veidi hilisem. Ärkamisaeg jääb seejuures samaks, ka pärast hilist õhtut.

Mõnikord juhtub ka vastupidi: kui su laps on palju üle oma tavapärase ärkvelolekuaja üleval, ei muutu ta sageli mitte unisemaks, vaid ülevoolavamaks. Siis võib lahendus olla hoopis varasem voodisse minek. Sinu ülesmärkimised näitavad, kumb suunas see teil läheb.

Olgu rinnal, süles või liikvel olles: beebid jäävad magama nii, nagu nad on harjunud – see on täiesti normaalne. Keeruliseks läheb asi seepärast, et kõik lapsed ärkavad öö jooksul mitu korda lühidalt, enamasti ühe unetsükli ja järgmise piiril. Beebidel ja väikelastel kestavad sellised tsüklid vaid u 45–60 minutit. Kui ärgates on kõik teistmoodi kui uinudes, kutsub su laps appi just selle abi, millega ta magama jäi.

Selle tee mõte on: sa ei võta midagi ära korraga, vaid muudad abi väikeste sammudega aina väiksemaks. Iga samm jääb nii kauaks, kuni see tundub teile mõlemale hea. Mõned näited:

• Kui su laps jääb magama ainult rinnal või pudeliga: lõpeta jootmine siis, kui laps imeb aeglasemalt ja silmad lähevad raskeks, ning pane ta unisena voodisse – käsi kõhul, vaikne ümisedes. Kui ta protestib tugevalt, võid ta veel korraks rinnale panna. Aja jooksul saab ta viimased minutid uneni hakkama ilma joomata. Pudel võta ära niipea, kui ta ainult lutsutab, ja ära anna seda kunagi voodisse kaasa – pidev pudelilutsutamine kahjustab hambaid.

• Kui ta jääb magama ainult süles või kiigutades: kiiguta järjest lühemalt ja rahulikumalt: esmalt kõnni ja õõtsuta, siis kiiguta õrnalt seistes, siis hoia istudes ainult süles. Ühel hetkel paned lapse unisena voodisse ja jääd käega tema juurde, kuni ta magab.

• Kui pead tema kõrvale pikali heitma: istu selle asemel voodi kõrvale ja hoia tema kätt, kuni ta magama jääb. See on sissejuhatus toolimeetodisse.

Öösel aitab lohutuse redel. Iga ärkamine ei vaja kohe kogu suurt sekkumist. Ameerika Pediaatria Akadeemia järgi on normaalne, et 6-kuune beebi ärkab öösel ja jääb mõne minuti pärast ise uuesti magama. Lastearstide erialaselts soovitab mitte reageerida igale ärkamisele kohe ning spetsialistid soovitavad anda lapsele just nii palju tuge, kui ta parajasti vajab. See võib välja näha nii:

1. 1

   Oota hetk ja kuula: kas su laps poriseb ainult poolunes või on ta päriselt ärkvel?

2. 2

   Vaikne hääl, ümisedes, tuttav unesõna – ilma suurt tuld põlema panemata.

3. 3

   Pane käsi peale, silita õrnalt või patsuta rütmiliselt.

4. 4

   Võta sülle, kuni ta rahuneb, ja pane unisena tagasi voodisse.

5. 5

   Imetamine või pudel, kui tal on tõesti kõht tühi.

Liigud järgmisele astmele ainult siis, kui eelmisest ei piisa. Kui su laps on päriselt endast väljas, võid igal ajal kohe kõrgemale hüpata – laste puhul, keda on raske rahustada, on see sageli parem tee. Ja äkiline, läbilõikav nutt, mis kõlab valu või hirmuna, tähendab alati: mine kohe juurde. Asi ei ole lohutuse kokkuhoidmises, vaid selles, et annad lapsele võimaluse madalamad astmed ise ära teha.

Toolimeetod on kõige tuntum sammhaaval taandumise vorm ja seda kirjeldab ka erialajuhis: kõigepealt istud voodi kõrval, siis liigud mitme päeva jooksul samm-sammult kaugemale, lõpuks lähed toast välja. Selle taga on ilus mõte: su laps saab kindluse, et ta ei ole üksi. Ja sina saad usalduse, et võid talle järgmise sammu lubada.

Nii võib see päriselt välja näha

1. 1

   Esimesed õhtud: tool otse voodi kõrval. Pärast rituaali paned lapse ärkvel olles voodisse, ütled teie head-ööd-lause ja istud tema kõrvale. Võid silitada, kätt hoida ja vaikselt ümiseda. Kui ta nutab tugevalt, võta ta sülle, kuni ta rahuneb, ja pane siis tagasi voodisse.

2. 2

   Mõne õhtu pärast: tool veidi kaugemale. Nüüd istud umbes poolel teel ukse poole. Lohutada tohib endiselt, eriti häälega. Tõusta võid alati, kui su laps sind vajab – pärast istud jälle tagasi.

3. 3

   Hiljem: tool ukse juurde. Sa oled endiselt näha ja kuulda, aga enam mitte käeulatuses.

4. 4

   Lõpuks: ukse taga. Uks jääb praokile, sina oled kuuldeulatuses. Ühel hetkel lähed pärast head-ööd-lause ütlemist välja ja tuled siis, kui su laps sind kutsub.

Kui kaua iga aste kestab, otsustate teie. Rusikareegel on: liigu edasi alles siis, kui praegune aste toimib hästi 2–3 õhtut järjest. Ja mine rahulikult samm tagasi, kui vahele tuleb haigus või arenguhüpe. Kui su laps magab teie magamistoas, lähed viimases etapis lihtsalt toast välja ja tuled tagasi omaenda magamaminekuajal – selle tee jaoks ei ole eraldi lastetuba vaja.

Mis aitab

• Ole sõbralik, aga natuke igav: vaikne hääl, hämar valgus, ei mingit mängu ega telefoni. Öösel ei vaja su laps meelelahutust, vaid rahu ja tunnet, et sa oled olemas.

• Öösel samamoodi nagu õhtul: kui su laps ärkab, istud oma praegusele kohale. Nii kogeb ta iga kord sedasama.

• Harjutage päeval väikseid lahusolemisi: uinumine on lapse jaoks alati ka väike hüvastijätt sinuga. Kui ta kogeb päeval, et ema või isa läheb korraks ära ja tuleb usaldusväärselt tagasi – peitusemängus või vanaema juures –, on õhtul lahtilaskmine sageli lihtsam.

• Lohutav kaaslane alates 1. sünnipäevast: väikelastele võib üleminekut kergendada väike kaisukas või kaisulapp. Esimesel eluaastal peab voodi aga pehmetest esemetest vaba olema.

Paljud vanemad küsivad, kas nad „tohivad“ öösel veel last sööta. Lühike vastus: jah. Lastearstide ja unemeditsiini erialaseltside hinnangul ei vaja terved üle 6 kuu vanused beebid öösel enamasti enam toidukorda. See on väide toitainete vajaduse kohta, mitte üleskutse rinnast võõrutada: WHO soovitab lisatoidu kõrval imetada kuni 2. sünnipäevani ja kauemgi ning öine imetamine kuulub paljude jaoks selle juurde. Sa ei pea seda lõpetama, kuni see teile mõlemale sobib.

Abiks on täpsem pilk: kas su laps joob öösel päriselt, pikalt ja rahulikult? Või lutsutab ta vaid mõned korrad ja jääb kohe uuesti magama? Teisel juhul on rind või pudel pigem uinumisabi kui toidukord. Mida vanemaks laps saab, seda harvem on ärkamise põhjuseks päris nälg.

Kui soovid öiseid toidukordi vähendada, tee seda ettevaatlikult

• Hoolitse selle eest, et laps saaks päeval piisavalt piima ja olenevalt vanusest lisatoitu, et ta läheks öösse täis kõhuga.

• Võta ette üks toidukord korraga, mitte kõiki korraga.

• Lühenda toidukorda sammhaaval või pane pudelisse veidi vähem, selle asemel et see üleöö ära jätta. Vähem tähendab siin ainult väiksemat kogust. Pulbrit mõõda alati täpselt pakendil oleva juhendi järgi ja ära lahjenda piima kunagi rohkem.

• Kui võimalik, võtku öise lohutamise üle teine lähedane täiskasvanu. Siis ei ole rind kohe käeulatuses.

• Öise pudeli jaoks hoia keedetud vett puhtas termoses ja sega pulber sisse alles vahetult enne toitmist. Valmis piima ära hoia soojas, ülejääk vala ära.

• Kui rind kisub pingule, sest üks toidukord jääb ära, lüpsi käega välja ainult nii palju piima, et enesetunne paraneks, ja jahuta. Tühjaks pumpamine ergutab pigem piima teket. Kui rinnas on kõva, punetav ja valulik koht koos palaviku või gripitundega, lase end arstil üle vaadata.

Kui su laps ei võta hästi kaalus juurde, on haige või sul on kahtlusi, aruta öised toidukorrad perearsti vastuvõtul läbi.

Sageli on vähem rohkem: kui muudate kõike korraga, ei tea te lõpuks, mis päriselt aitas. Nii võite toimida:

1. 1

   Jälgige: pange 1–2 nädala jooksul kirja, millal su laps uinub, ärkab, joob ja sööb ning mis öösel aitas. Spetsialistid soovitavad sellist unepäevikut, sest üksikud ööd võivad väga kõikuda. Kas kasutate paberit või rakendust nagu Moonsleep, kuhu saad une ja toidukorrad ühe puudutusega kirja panna, ei ole oluline – tähtis on, et kõik lapse eest hoolitsejad märgiksid kaasa.

2. 2

   Seadke põhi paika: sätige magamaminekuaeg, ärkvelolekuajad ja õhturituaal suunavate vahemike järgi ning jätke see umbes nädalaks nii. Mõnikord muutub probleem juba selle võrra väiksemaks.

3. 3

   Valige üks muudatus: kas vähendada üht uinumisabi või alustada toolimeetodiga. Paljud pered alustavad õhtusest uinumisest, teised harjutavad meelsamini esmalt päeval esimese uinaku ajal, kui kõik on puhanumad.

4. 4

   Püsige järjel: andke igale astmele paar õhtut. Üks kehv õhtu vahepeal on normaalne ega tähenda, et see ei toimi.

5. 5

   Umbes 2 nädala pärast tehke kokkuvõte: kas su laps jääb kiiremini magama? Kas olete öösiti harvem või lühemalt ärkvel? Kas ta tundub päeval tasakaalukam? Ka väikesed edusammud lähevad arvesse. Kui mitte miski ei muutu, ei pruugi tee sobida või on taustal midagi muud.

Haige, hambad tulemas, puhkusel? Siis tehke paus. Haige laps vajab just nii palju lähedust, kui ta vajab, ja ka vaktsineerimisjärgsetel päevadel võib seda rohkem vaja minna. Hammaste tulek kestab enamasti vaid mõne päeva: ühes suures uuringus koondusid vaevused 4 päevale enne kuni 3 päevani pärast hamba lõikumist. Oluline on ainult see, et pärast leiate taas oma tavapärase rütmi, enne kui erandist saab uus harjumus.

Millal peatuda: tehke paus või astuge samm tagasi, kui su laps oksendab erutusest, satub paanikasse ega rahune isegi süles peaaegu üldse või muutub päeval märgatavalt ärevamaks, klammerduvamaks või isutumaks. Ja ka siis, kui see tundub sinu jaoks vale.

Kui teid on kaks, leppige enne kokku, mida teete siis, kui laps nutab, kes millistel õhtutel üle võtab ja millal koos kokkuvõtte teete.

See, kuidas lapsed magavad, on ka kultuuri küsimus. Erialajuhis kirjeldab unemustreid kui kultuuriliste ootuste, elukorralduse, kasvatusarusaamade ja lapse olemuse koosmõju. Mõnes peres on enesestmõistetav, et väikelast imetatakse unne, teises magab ta juba 1-aastaselt oma toas. Öine ärkamine on sealjuures normaalne ja lähedusvajadus kuulub iga lapse juurde sünnist saadik.

Selle juhise järgi vajab uni ravi alles siis, kui see kahjustab last või perekonda püsivalt ja sügavalt. Kõik enne seda on teie otsus. Ei ole mingit võistlust, kelle laps jääb esimesena ise magama. Ja keegi ei tohi sulle ette kirjutada, kui palju lähedust su laps öösel saama peaks – ei ühes ega teises suunas.

Üks piir siiski on, ja sellel pole kasvatusstiiliga midagi pistmist: turvaline magamiskoht. Kõige turvalisemalt magab su beebi esimesel eluaastal oma voodis või kõrvalvoodis teie magamistoas.

Mõni asi kasvab välja, mõni mitte: tõelised unehäired püsivad ilma nõustamiseta sageli koolieani. Abi küsimine ei ole seega läbikukkumine – ja sa ei pea selleks enne täiesti meeleheitele jõudma. Enamik võimalusi on tasuta või kaetud ravikindlustusega:

• Perearst või pereõde: seal saab selgeks teha, kas kehva une taga on midagi kehalist, ning sealt teatakse ka teie läheduses tegutsevaid spetsialiseerunud nõustamiskohti. Sa ei pea ootama järgmist tavapärast tervisekontrolli.

• Eriarst saatekirjaga: eraldi nutubeebi-ambulatooriume Eestis tavaliselt ei ole. Kui beebi või väikelaps magab väga halvasti ja perearst peab seda vajalikuks, suunab ta teid saatekirjaga eriarsti juurde. Enne vastuvõttu tasub pidada unepäevikut. Aega tuleb vahel oodata, kiireloomulistel juhtudel saab tavaliselt kiiremini.

• Kohalik omavalitsus ja nõustajad: küsi oma valla või linna sotsiaaltöötajalt, millist tuge väikeste lastega peredele teie piirkonnas pakutakse. Abi saavad pakkuda ka pere- ja vanemlusnõustajad, kui uni määrab juba teie igapäevaelu.

• Lasteabi: numbril 116 111 saad anonüümselt ja tasuta rääkida kellegagi, kes kuulab – ööpäevaringselt.

• Kui sul on vaimselt väga raske: sünnitusjärgsete vaimse tervise kriiside korral aitavad tugiorganisatsioonid. See puudutab ka isasid: umbes iga kümnes kogeb sünni ümber depressiooni. Hea esimene tugi on ka sinu perearst, naistearst või – kui sul on – sinu ämmaemand. Emotsionaalse toe telefonile 116 123 saad helistada iga päev kell 10–24.

Kui tunned, et kaotad enesevalitsuse: pane laps turvalisse kohta, näiteks võrevoodisse, lahku korraks toast ja hinga sügavalt. Käi teda mõne minuti tagant vaatamas ja otsi tuge. Ära raputa oma beebit kunagi – see võib põhjustada raskeid, eluaegseid kahjustusi. Ütle seda ka kõigile, kes sinu lapse eest hoolitsevad. Kui see on siiski juhtunud või kardad, et keegi on su last raputanud, vii ta kohe lähimasse haiglasse või helista 112, isegi kui ta esialgu tundub täiesti tavaline.

Kas te midagi muudate, millal ja kuidas, otsustate teie. Alustage põhiasjadest: terve laps, täis kõht, vanusele sobiv rütm ja õhturituaal, mida su laps ootab. Sageli teeb see juba olemise kergemaks.

Ja kui lähete sammukese edasi, siis omas tempos ja nii, et tunneksid end selle juures ikka iseendana. Su laps ei õpi sealjuures ainult ise magama jääma. Ta õpib ka seda, et sa oled olemas, kui ta sind vajab. Need kaks sobivad suurepäraselt kokku.