Beebi nutab unes: mis võib selle taga olla?

Kui su beebi nutab unes, ei pruugi ta tegelikult päriselt ärkvel ollagi: beebid magavad täiskasvanutest lühemate juppidena. Nende unetsükkel kestab umbes 50 minutit, täiskasvanutel umbes 90. Igas tsüklis vahelduvad kergem, elavam uni ja sügav, rahulik uni. Järgmisse tsüklisse liikudes tuleb su beebi korraks justkui pinnale: siputab, ohkab, niutsub või nutab korraks. Sageli vajub ta siis ise edasi unne, ilma et olekski päriselt ärganud.

See, et beebid unes niuksuvad, nutavad või aeg-ajalt oigavad, on täiesti normaalne. Teine asi on see, kui beebi oigab iga väljahingamisega ning hingab kiiresti või raskusega: see on ohumärk (sellest allpool pikemalt). Lastearstide seltsid rõhutavad, et imikud ja väikelapsed ärkavad öösiti regulaarselt, sageli mitu korda ja enamasti unefaaside vahetumisel – mõni kuni umbes viienda eluaastani. See ei ole haiguslik. Ja mitte iga ärkamine ei tähenda nälga. Mõnikord on see lihtsalt lühike kontroll: kas kõik on ikka samamoodi nagu uinudes?

Umbes kolme- kuni neljakuuselt õpivad beebid oma unetsükleid järjest siduma nii, et nad vahepeal ei ärka. See ei õnnestu siiski igal ööl, ja paljud lapsed ärkavad ka pärast esimest sünnipäeva vähemalt korra öö jooksul. Suur paljude uuringute koondanalüüs leidis, et kahel esimesel elukuul on öösel keskmiselt veidi alla kahe ärkamise, ülejäänud esimesel eluaastal umbes üks – kuid erinevused laste vahel on suured.

Miks beebid unes tõmblevad, mõmisevad ja nohisevad, selgitame meie aktiivse une artiklis. Siin räägime nutmisest: millal see käib asja juurde, mis võib selle taga olla ja millal su laps sind päriselt vajab.

Paari nädala pärast ei nuta beebi enam alati ühtemoodi ning sa õpid erinevusi kuulma. See tunnetus ei asenda diagnoosi, aga aitab sul öösel kiiremini otsustada. Tüüpilised on järgmised mustrid:

• Lühike niutsumine või korraks nutma puhkemine kinniste silmadega, mis mõne hingetõmbega vaibub: su beebi on tõenäoliselt kahe unetsükli vahel poolunes.

• Nutt, mis tasapisi tugevneb, pärast seda, kui beebi on muutunud rahutuks, imenud rusikat või pööranud otsivalt pead: see viitab näljale.

• Virin ja nutt pärast pikka, sündmusterohket päeva, sageli juba voodisse pannes: su beebi võib olla üleväsinud.

• Äkiline, läbilõikav karjatus, mis kõlab täiesti teistmoodi kui tavaliselt, või beebi, kes puudutuse peale valjusti kisab: see võib viidata valule. Siis vaata kohe järele.

• Väikelaps, kes karjub silmad lahti, vehib käte-jalgadega ega näi sind ära tundvat: see sobib öise hirmuhoo kirjeldusega.

• Väikelaps, kes ärkab nuttes, klammerdub sinu külge ja laseb end lohutada: võib-olla oli see halb uni.

Sama tähtis kui kuulamine on vaatamine. Kui silmad on kinni, beebi hingab rahulikult ja nahavärv on normaalne, on sul aega. Kui nutt kõlab aga ebatavaliselt nõrgalt ja haledalt, beebi tundub loid või nahk ja huuled muudavad värvi, siis ära oota.

Öise nutu puhul tundub, et kaks head nõuannet räägivad teineteisele vastu. Lastearstide erialaseltside järgi ei pea sa iga öise ärkamise korral kohe sekkuma ja su laps ei pea tingimata kohe voodist välja saama. Samal ajal soovitavad terviseasutused selgelt mitte lasta beebil pikalt nutta. Põhjus on lihtne: väikesed beebid ei suuda end tugevast erutusest veel ise välja rahustada – selleks vajavad nad sind. Need kaks soovitust sobivad hästi kokku, kui liigud väikeste sammudega:

1. 1

   Jää korraks lamama ja kuula. Kui niutsumine jääb vaiksemaks, libiseb su beebi tõenäoliselt lihtsalt järgmisse unetsüklisse.

2. 2

   Vaata, ilma suurt valgust põlema panemata. Silmad kinni, rahulik hingamine, normaalne nahavärv: võid veel hetke oodata. Ebatavaline hingamine, kahvatu või sinakas nahk, lõtv beebi: tegutse kohe.

3. 3

   Kui nutt muutub valjemaks või nõudlikumaks, mine beebi juurde. Hoia valgus hämar, räägi vaikselt, pane käsi kõhule või rinnale, ümise tuttavat laulu. Kui ta võtab lutti, võid seda pakkuda – rinnalapsele alles siis, kui imetamine on hästi sisse kujunenud, ja mitte kunagi toidukorra asemel, kui ta näitab näljamärke. Ära kasta lutti mee või suhkru sisse ning voodisse ei kuulu lutikett. Kui lutt kukub une ajal suust, ei pea sa seda tagasi panema. Nii leiavad paljud beebid uuesti une üles, ilma et päriselt ärkaksid.

4. 4

   Kontrolli põhivajadusi. Millal su beebi viimati jõi? Kas mähe on väga täis või pepu valus? Kas kukal on higine? Kas nina on kinni? Kas käsi või jalg on võre vahele kinni jäänud?

5. 5

   Võta beebi sülle, kui ta ei rahune. Kanna teda, kiiguta õrnalt, paku rinda või pudelit, kui nälg võib olla põhjuseks. Lohutamine ei hellita last ära.

6. 6

   Vaata hoolikamalt, kui miski ei aita. Mõõda palavikku, võta sokid ja sipupüksid ära ning vaata varbaid, sõrmi ja mähkmepiirkonda. Kui su beebi nutab kõigele vaatamata kaua ja lohutamatult, küsi arstilt nõu.

Kui pikk on „hetk“, sõltub vanusest. Vastsündinu puhul on nälg kõige sagedasem nutu põhjus ja nälga ei saa lihtsalt ära oodata. Vanema beebi puhul võid kauem kuulata: alates umbes kuuendast elukuust on Ameerika lastearstide hinnangul normaalne, et beebi ärkab öösel ja jääb siis ise uuesti magama – seepärast ei soovitata kohe tormata. Kindlat minutite arvu ei ole. Su juhiseks on nutt ise: kui see vaibub, oota. Kui see tugevneb, mine juurde.

Esimesel kolmel elukuul on nälg kõige sagedasem põhjus, miks beebid nutavad – ka öösel. Nad vajavad toitu ööpäev läbi: rinnapiimal vastsündinud saavad esimestel nädalatel enamasti 8–12 toidukorda ööpäevas, pudelitoidul beebid 6–10. Umbes kuuenda elukuuni kuulub vähemalt üks öine söögikord täiesti tavapärase pildi juurde.

Enamasti annab nälg märku juba enne, kui päris nutt pihta hakkab. Pane tähele vaikseid eelmärke: su beebi muutub siplevaks, paneb rusika suhu, teeb tasaseid pomisevaid hääli, pöörab pead siia-sinna ja avab otsivalt suu. Kui pakud nüüd rinda või pudelit, on see lihtsam, sest täiest kõrist nutvat beebit on raskem toita.

Mõnikord tahab su beebi mõne päeva jooksul märksa sagedamini juua kui tavaliselt, ka öösiti. Sellised tihenenud perioodid kestavad enamasti kaks-kolm päeva, harva kauem kui nädala. Kindlaid kuupäevi selleks ei ole, isegi kui „kasvuspurdi“ kalendrid muud lubavad. Rinnaga toitmisel kohandub piimakogus sagedasema rinnale panemisega ise.

Vanusega pilt muutub. Umbes pooleaastaselt suudavad paljud hästi kasvavad beebid pidada pikemaid öiseid pause ilma söögikorrata. Paljud joovad siiski öösiti edasi, ja ka see on normaalne. Umbes kümnekuuselt ei ole öise ärkamise taga enamasti nälg. Kui nälg on ebatõenäoline, soovitavad lastearstide erialaseltsid öösel mitte innustada jooma ega sööma. Siis aitavad pigem sinu hääl, sinu käsi ja teie tuttavad rituaalid.

Paljud vanemad loodavad, et tõeliselt väsinud beebi magab seda paremini. Enamasti läheb vastupidi: rahutute ööde taga on kehaliste põhjuste kõrval sageli ka rutiinid, mis veel hästi ei sobi – näiteks liiga sündmusterohke või liiga pikaks veninud õhtu. Üleväsinud ja üleerutunud laps tõrjub siis und, kuigi silmad vajuvad kinni.

Esimesed väsimuse märgid on vaiksed: haigutamine, silmade hõõrumine, pilk kaugusesse, sõrmede imemine, äkiline klammerdumine. Kui need märkamata jäävad, tuleb sageli vali faas: virin, nutt, väikelastel ka jonnihood või viimane energiavaling, nagu poleks väsimusest jälgegi.

Nii saad ennetada: pane beebi magama kohe, kui esimesed märgid ilmuvad, mitte alles siis, kui ta juba nutab. Kui üks uinak jääb ära, too õhtune magamaminekuaeg pigem veidi varasemaks, mitte hilisemaks. Kui su laps aga lamab enne uinumist regulaarselt üle 30 minuti ärkvel voodis, ei pruukinud ta veel piisavalt väsinud olla – tavapärane on kuni umbes 20 minutit.

Kui kaua beebid tavaliselt järjest ärkvel olla jaksavad, näitavad järgmised suunised. 2 kuu vanuses on see umbes 1–1½ tundi, 9 kuu vanuses umbes 2½–3½ tundi. Need arvud ei ole kohustuslikud: mõni laps vajab und varem, mõni peab kauem vastu. Vaata kõigepealt oma last ja alles siis kella.

Kui väike beebi nutab õhtul lohutamatult, tõmbab jalad kõhu alla ja puuksutab, mõtlevad paljud vanemad kohe kõhuvalule. Spetsialistid on ettevaatlikumad: ainult umbes 5 protsendil väga palju nutvatest beebidest on tegelikult probleem mao või sooltega. Ja õhk, mis liigub läbi terve soolestiku, ei tee üldjuhul haiget.

Lisaks sellele nutavad beebid esimestel nädalatel keskmiselt üha rohkem. Umbes kuuendal elunädalal jõuab nutt haripunkti, umbes 2,5 tunnini päevas, seejärel väheneb. 16. nädalaks on seda keskmiselt veel umbes tund. Eriti palju nutavad paljud beebid hilisel pärastlõunal ja õhtul. Kui muidu terve beebi nutab nädalaid väga palju, räägivad spetsialistid liigsest nutmisest, mida varem kutsuti sageli kolme kuu koolikuteks. Täpne põhjus ei ole selge. Enamasti läheb kolme kuni nelja kuu vanuses märgatavalt paremaks, mõnikord kestab see kuuenda kuuni. Kust sel ajal abi saada, loed altpoolt.

Sage on ka piima tagasiheide pärast söömist. Söögitoru alumises otsas olev sulgurlihas on beebidel veel nõrk, seetõttu voolab veidi piima kergesti tagasi. Enamasti algab see esimesel kaheksal elunädalal ja möödub suuresti esimeseks sünnipäevaks. Mis siis aitab:

• Hoia beebit söömise ajal ja pärast seda võimalikult kaua püstises asendis.

• Lase tal vahepeal krooksutada, mitte alles söögikorra lõpus.

• Kui kahtlustad kõhuvalu: pane beebi, kuni ta on ärkvel, kõhuli üle oma põlvede ja silita õrnalt ta selga. Paljusid beebisid rahustab ka süles kandmine, õrn kiigutamine või soe vann. Vannivesi olgu vaid käesoe, kontrollitud küünarnuki või termomeetriga, ja vannis ei jää su beebi hetkekski üksi.

• Magama pane ta siiski alati selili – ka refluksi või nohuga. Ära tõsta voodi peaotsa kõrgemale ega pane alla kaldpatja.

Tilkadel või taimsetel koolikutevastastel vahenditel pole Briti tervishoiuteenistuse järgi tõendatud kasu. Ära vaheta piimasegu omal käel ega jäta imetamise ajal lihtsalt toite menüüst välja, vaid aruta seda perearstiga. Kohe on arsti nõu vaja siis, kui su beebi oksendab verd, oksendab joana (eriti pärast iga toidukorda esimese kahe elukuu jooksul), ei võta hästi kaalus juurde või ei lõpeta rahutusest üldse nutmist. Roheline või kollakasroheline (sapine) oksendamine on beebil aga erakorraline olukord: mine sellega kohe EMO-sse, võimalusel lastehaiglasse.

Vaevalt millelegi pannakse halbades öödes nii sageli süüd kui hammastele. Enamikul beebidest tuleb esimene hammas umbes kuuendal elukuul, mõnel juba enne neljandat, teisel alles pärast esimest sünnipäeva. Kahe- kuni kolmeaastaselt on enamasti kõik piimahambad suus.

Kui hammas läbi murdub, võib igemepiirkond olla punetav ja hell. Paljud beebid ilastavad rohkem, närivad kõike, põsed on punased, nad hõõruvad kõrvu, virisevad ja magavad rahutumalt. Kehatemperatuur võib kergelt tõusta, kuid jääb alla 38 °C. Palavikku, kõhulahtisust või seda, et beebi näeb tõeliselt haige välja, hammaste tulek ei seleta. Ka suur Ameerika lastehaigla rõhutab: hammaste tulek teeb mõned beebid virilaks, kuid ei ole üldjuhul päris nutu põhjus.

Nii saad oma beebit toetada:

• Hambarõngas külmkapist, mitte kunagi sügavkülmast, sest külmununa võib see igemeid vigastada. Ära seo seda kunagi kaela ümber.

• Masseeri igemeid õrnalt puhta sõrmega.

• Kui su beebi sööb juba lisatoitu, võib tükk jahutatud pehmet puuvilja, näiteks melonit, hästi mõjuda – muidugi ainult siis, kui istud kõrval.

• Ei merevaigust ega hammaste tuleku kaelakette: need kujutavad endast lämbumis- ja poomisohtu.

• Tuimestavaid hambageele kasuta ainult pärast nõu küsimist. Et neist abi on, on vähe tõendeid. Bensokaiiniga geelid ei ole beebidele soovitatavad, ja ka teiste tuimestitega, näiteks lidokaiiniga geele anna ainult arsti või apteekri soovitusel. Homöopaatiliste hammaste tuleku vahendite toime ei ole tõendatud. Valuvaigisteid anna ainult pärast nõu küsimist perearstilt või apteekrilt ja täpselt kehakaalu järgi doseeritult.

Kui su beebi nutab vaatamata hambarõngale ja lohutamisele kaua ning lohutamatult, tal on palavik või lisanduvad muud haigusnähud, otsi muud põhjust. Sageli on see algav nakkus.

Kui umbes kolmekuusest alates hakkab beebi äkki nutma uutmoodi ja ebatavaliselt, on kõige sagedasem kehaline põhjus algav haigus. Vaata need punktid läbi:

• Kõrvavalu: keskkõrvapõletik tekib sageli nohu ajal või mõni päev pärast seda. Tüüpilised on torkiv, pulseeriv valu, just öösiti, rahutu uni, nutusus, sageli palavik, mõnikord ei taha beebi juua. Paljud katsuvad ikka ja jälle kõrva – seda teevad aga ka beebid, kellel tulevad hambad. Kui kahtlustad alla aastasel beebil kõrvapõletikku, lase arstil ta üle vaadata.

• Kinnine nina: rinna või pudeli juures joomiseks vajavad beebid vaba nina. Soolalahusega ninatilgad, alla aastastel beebidel üks tilk kummassegi ninasõõrmesse enne joomist, võivad aidata. Lähemalt räägime sellest meie öise köha artiklis.

• Palavik: kui su beebi tundub kuum või nutab teisiti kui tavaliselt, mõõda temperatuuri; beebidel on see kõige täpsem pärasoolest. Alla 3 kuu vanuse beebi puhul kehtib: alates 38,0 °C tuleb kohe arsti juures üle vaadata, öösel otse EMO-sse, võimalusel lastehaiglasse, sest selles vanuses tuleb raske nakkus hoolikalt välistada. Selles eas on ohumärk ka ebatavaliselt madal temperatuur alla 36,5 °C.

• Hell pepu: hõõrdunud mähkmepiirkond teeb haiget ja võib beebi öösel üles ajada. Siis vaheta mähe ka öösel, hämaras valguses ja ilma suurema saginata.

• Liiga palav või liiga külm: magamistoa ideaalne temperatuur on umbes 16–18 °C. Katsuge kukalt: soe, aga mitte higine, on täpselt paras.

• Juuksekarv varba või sõrme ümber: harv, aga oluline. Üksik juuksekarv või niit võib keerdu minna nii tugevalt ümber varba, sõrme või peenise, et soonib selle kinni. Koht läheb paiste, punetab või muutub sinakaks, sageli on näha peent vagu. See võib teha väga haiget ja on põhjus kohe arstiabi otsida.

Üht harva esinevat, kuid tõsist põhjust tasub samuti teada: invaginatsioon ehk soole sissetungimine. See tähendab, et üks sooleosa liigub järgmise sisse. Kõige sagedamini juhtub see viie- kuni üheksakuustel beebidel. Tüüpilised on äkilised tugevad valuhood: su beebi karjub valjusti ja tõmbab põlved kõhu poole, vahepeal tundub mõnda aega peaaegu normaalne, siis algab kõik uuesti. Lisanduda võivad kollakasroheline oksendamine ning veri ja lima väljaheites. See on erakorraline seisund: helista 112 või sõida kohe EMO-sse, võimalusel lastehaiglasse, isegi kui väljaheites veel verd ei ole.

Esimese eluaasta teises pooles teeb su beebi suure avastuse: sa oled olemas ka siis, kui ta sind ei näe – ja sa võid ära minna. Umbes kaheksakuuselt algavad paljudel lastel lahusolekuärevus ja võõrastamine. Kõige tugevamad on need tavaliselt kümnenda ja 18. elukuu vahel, ning umbes teiseks sünnipäevaks hakkavad vaibuma. See ei ole tagasiminek, vaid märk sellest, et teie vahel on tekkinud hea kiindumussuhe.

Öösel võib see tähendada, et su laps ärkab mitu korda ja kutsub sind ärevalt, sageli just üht kindlat vanemat. Umbes üheksandal elukuul ärkavad niikuinii eriti paljud beebid sagedamini: ühes Itaalia uuringus oli selles vanuses rohkem kui igal neljandal beebil öö jooksul üle kahe ärkamise. Ka uued oskused, nagu roomamine ja püsti tõusmine, langevad samasse aega ning võivad olla seotud rahutumate öödega. Rohkem loed sellest meie une regressioonide artiklist.

Mis selles etapis aitab:

• Lohuta lühidalt ja kindlalt. Mine oma lapse juurde, räägi rahulikult, pane käsi tema seljale. Sageli piisab teadmisest, et sa oled olemas.

• Harjutage päeval. Väikesed peitumismängud, kus kaod korraks rätiku taha ja ilmud uuesti välja, näitavad su lapsele: kes läheb ära, tuleb tagasi.

• Ära peida äraminekuid. Ütle sõbralikult ja rahulikult, et lähed korraks ja tuled kohe tagasi, selle asemel et hiilida märkamatult minema.

• Tuttavad rutiinid. Ühesugune õhturituaal annab turvatunnet, eriti siis, kui päeval toimub palju uut, näiteks lasteaeda harjumine.

• Lohtueseme väikelapsele. Esimesel eluaastal peaks voodi jääma pehmetest mänguasjadest vabaks. Pärast seda võib väike kaisuloom aidata uuesti uinuda.

Paljud vanemad mõtlevad, kas juba beebi võib näha halbu unenägusid. Ausalt öeldes ei tea seda keegi täpselt, sest beebi ei saa rääkida, mida ta kogeb. Halba und ei saa teisest elupoolaastast alates täielikult välistada. Selle päris aeg tuleb aga hiljem: Ameerika lastearstide ühenduse hinnangul sageneb painajaid umbes 3.–12. eluaastal. Nutva beebi puhul on seetõttu palju tõenäolisemad nälg, väsimus, lähedusevajadus või halb enesetunne.

Väikelastel lisandub midagi, mis vanemaid sageli sügavalt ehmatab: öine hirmuhoog ehk pavor nocturnus. Ühes Kanada pikaajalises uuringus ligi 2000 lapsega esines seda kõige sagedamini 1,5-aastaselt: veidi üle kolmandiku lastest olid selles vanuses selliseid episoode kogenud. Teised allikad paigutavad selle kõrgaja kolme kuni kaheksa eluaasta vahele. Väikestel lastel on öine hirmuhoog üldjuhul kahjutu ja kaob iseenesest.

Öise hirmuhoo ajal ei ärka su laps tegelikult üles. Ta võpatab sügavast unest, enamasti üks kuni kaks tundi pärast uinumist, sageli veel enne, kui sa ise voodisse jõuad. Ta karjub, näib paanikas, võib vehkida käte-jalgadega, higistab, silmad on lahti ja ta ei paista sind ära tundvat. Tavaliselt on viie kuni 15 minuti pärast kõik läbi. Su laps magab edasi ega mäleta hommikul midagi.

Luupainaja seevastu äratab su lapse päriselt üles, enamasti öö teises pooles, sageli vastu hommikut. Ta nutab, otsib sinu lähedust ja laseb end lohutada. Niipea kui ta rääkida oskab, jutustab ta sulle tihti ka sellest, mida unes nägi.

Öise hirmuhoo korral aitab eelkõige rahulik meel, nii raske kui see ka pole. Ära ärata oma last, sest sügavast unest välja kistuna on ta segaduses ja sageli veelgi rohkem ärritunud. Jää lähedale, räägi vaikselt ja rahulikult ning hoolitse selle eest, et ta end ära ei lööks ega voodist välja ei kukuks. Kinni hoidma pead teda ainult siis, kui ta võiks end muidu vigastada. Tavalises mõttes lohutamine ei õnnestu, sest su laps ei taju sind üldse. See ei ole sinu süü.

Ennetuseks soovitavad lastearstid piisavalt und, regulaarseid uneaegu ja rahulikku õhtut tuttava rituaaliga. Maailma Terviseorganisatsioon ei soovita alla 2-aastastele lastele ekraanmeediat niikuinii, ka mitte päeval. Kui öine hirmuhoog tuleb alati samal kellaajal, soovitab Briti tervishoiuteenistus proovida järgmist: ärata oma last kahe nädala jooksul igal ööl umbes 15 minutit enne tavapärast aega õrnalt üles. See võib järgmisi episoode ennetada.

Pärast õudusunenägu vajab su laps täpselt seda, mida su sisetunne sulle ütleb: sind. Võta ta sülle, ütle, et ta on turvaliselt hoitud, ja jää tema juurde, kuni ta rahuneb. Kui ta tahab, võib ta sulle oma unenäost rääkida. Väike öölamp võib aidata, kui pimedus teeb hirmu.

Räägi sellest perearsti vastuvõtul, kui öist hirmuhoogu esineb väga sageli, see kestab pikemat aega või sa ei ole kindel, kas tegu on tõesti sellega. Lühike telefonivideo aitab seal hinnangut anda. Kui episood meenutab pigem krambihoogu, näiteks keha on jäik, esinevad rütmilised tõmblused või huuled muutuvad sinakaks, helista 112.

Mõned beebid nutavad nii palju, et see viib vanemad piirini, enamasti esimese 3–6 elukuu jooksul ja sageli hilisel pärastlõunal või õhtul. Spetsialistid räägivad siis liigsest nutmisest. Selle all mõeldakse beebit, keda on väga raske rahustada ja kes nutab üle 3 tunni päevas – rohkem kui 3 päeval nädalas, vähemalt 3 nädala jooksul. See ei ütle midagi sinu kui ema või isa kohta. Ja sa ei pea sellest üksi läbi minema.

Need kohad võivad aidata:

• Perearsti vastuvõtt: seal selgitatakse, kas nutu taga on haigus. Väljaspool vastuvõtuaega saad abi ööpäevaringselt perearsti nõuandeliinilt 1220.

• Kui nutt kestab nädalaid: sinu esimene tugi on perearst ja pereõde. Küsimustega võid ööpäevaringselt helistada ka ämmaemanda nõuandeliinile 12252 või perearsti nõuandeliinile 1220.

• Kohalik omavalitsus: küsi oma vallast või linnast, milliseid tugiteenuseid seal beebiga peredele pakutakse.

• Tugi telefoni teel: Eestis saad tasuta ja anonüümset tuge Lasteabi telefonilt 116 111 (ööpäevaringselt) või emotsionaalse toe telefonilt 116 123 (iga päev 10–24).

Iga vestluse jaoks on abiks nutu- ja unepäevik. Lastearstide erialaseltsid soovitavad uneprobleemide korral panna umbes kolme nädala jooksul kirja, millal su laps magas, kui tihti ta ärkas, millal ta oli rahutu ja millal ta jõi või sõi. Selleks piisab paberist voodi kõrval. Mugavamalt saab seda teha äpis nagu Moonsleep: sinna saad puudutusega märkida une, söögikorrad, temperatuuri ja ravimid ning märkmetesse kirja panna, millal su beebi nuttis ja mis aitas. Nii tulevad nähtavale mustrid, mis väsinud öödes muidu kaotsi lähevad.

Kui tunned, et kõik on liiga palju: pane beebi turvalisse kohta, kõige parem selili tema oma voodisse. Mine korraks teise tuppa, ava aken, hinga sügavalt. Vaata vahepeal ikka beebi juurde ja otsi tuge: helista kellelegi, keda usaldad, või Lasteabi telefonile 116 111. Nutva beebi korraks turvaliselt voodisse panemine on täiesti okei. Raputada ei tohi teda kunagi, isegi mitte korraks: juba mõnesekundiline kontrolli kaotus võib tema aju raskelt ja püsivalt kahjustada. Kui see on siiski juhtunud või kardad, et keegi on su beebit raputanud, vii ta kohe lähimasse EMO-sse või helista 112. Räägi sellest ohust ka kõigiga, kes sinu beebi eest hoolitsevad.

Sa tunned oma beebit paremini kui keegi teine. Küsi arsti nõu kohe, kui tema nutt tundub sulle võõras või ta mõjub täiesti teisiti kui tavaliselt. Üks kord liiga palju küsida on parem kui üks kord liiga vähe.

Helista kohe 112, kui su beebi …

• hingab raskelt või väga kiiresti, oigab iga väljahingamisega või tõmbab nahka roiete vahelt või rinnaku alt sisse,

• teeb hingamispause ning muutub seejuures siniseks, kahvatuks või loiuks,

• on kahvatu, sinakas, hallikas või laiguline nahk, huuled või keel,

• on lõtv või apaatne või teda on vaevu võimalik äratada,

• saab krambihoo,

• tal on lööve, mis vajutades ei kahvatu,

• tal on tugevad, korduvalt tekkivad valuhood, mille ajal ta tõmbab jalad kõhu poole – eriti siis, kui lisandub kollakasroheline oksendamine või veri väljaheites.

Mine kohe EMO-sse, võimalusel lastehaiglasse – kui sa sinna kiiresti ei jõua, helista 112 –, kui su beebi …

• on noorem kui kolm kuud ja tal on 38,0 °C või rohkem või alla 36,5 °C,

• oksendab rohelist või kollakasrohelist (sapist) sisu,

• tal on kubemes või munandikotis turse ning ta nutab või näitab valu märke,

• tal on varvas, sõrm või peenis, mis on pitsunud, paistes või värvi muutnud,

• väikelaps võis alla neelata nööppatarei.

Otsi kiiresti arstiabi – öösel perearsti nõuandeliinilt 1220 –, kui su beebi …

• nutab üle kahe tunni järjest ega rahune mitte millegagi,

• nutab ebatavaliselt läbilõikavalt või silmatorkavalt nõrgalt, kisab puudutuse peale või tundub sulle väga muutunud,

• tal on punnis või sissevajunud fontanell (pealael olev pehme koht),

• keeldub joomast või märgi mähkmeid on selgelt vähem kui tavaliselt – ära jää ootama, kuni 12 tundi pole ühtegi märga mähet olnud,

• oksendab verd või oksendab joana.

Tõlgenduseks: vastsündinutel kuuluvad lühikesed, alla umbes 10 sekundi kestvad hingamispausid normaalse veidi ebaregulaarse hingamise hulka, samuti üksik oigamine punnitamise ajal. Kui pausid kestavad kauem, lase arstil seda hinnata.

Kui su beebi nutab uutmoodi ja ebatavaliselt, kuid laseb end lohutada ning mõjub muidu tervena, piisab enamasti sellest, kui helistad järgmisel päeval perearsti vastuvõtule.

Öine nutt kurnab, eriti kui see kestab nädalaid. Kui teid on kaks, jagage ööd omavahel: see, kelle kord on, kuulab ja läheb, teine võib päriselt magada, kasvõi kõrvatropidega teises toas. Kui oled üksi, võta abi vastu, kui seda pakutakse, ja palu seda väga konkreetselt – näiteks tund aega pärastlõunal käruga jalutamist, mille ajal saad ise magada.

Ja ära unusta: see, et su beebi öösel nutab, ei ole hinnang sulle. Ta on väike inimene, kes alles õpib toime tulema nälja, väsimuse, läheduse ja kõigi uute muljetega. Sa ei pea oskama iga nutu tähendust kohe ära arvata. Iga ööga õpid sa oma last natuke paremini tundma – ja tema sind.