Mekoonium ja beebi kaka: mis on normaalne?

Lühidalt: mekoonium on su beebi esimene, peaaegu must ja kleepuv väljaheide. Täisajaliselt sündinud beebidel tuleb see peaaegu alati esimese 24 tunni jooksul. Umbes 2. päevast järgneb rohekaspruun üleminekukaka ja 5. päeva paiku on kaka kollane. Kahe kuni kolme päevaga on suurem osa mekooniumist väljas.

Mekoonium on sitke ja tume nagu pigi, millega vanasti vaate tihendati. Kõhus neelab su beebi lootevett ning koos sellega satuvad soolde irdunud naharakud, peened udemekarvad ja lima. Sapp värvib selle massi peaaegu mustaks. Lõhna on mekooniumil seevastu vaevu tunda.

Asi hakkab liikuma esimese piimaga. Kolostrum ehk esimeste päevade paks eelpiim toimib kergelt lahtistavalt ja aitab mekooniumi välja. Seepärast pane beebi esimestel päevadel rinnale vähemalt kaheksa korda 24 tunni jooksul, soovi korral sagedamini, ka öösel. See paneb piimatootmise käima ja aitab ka seedimisele kaasa. Kui beebi saab piimasegu, täidab sama ülesannet pudelipiim.

Enneaegsed beebid võtavad sageli rohkem aega: vaid veidi üle kolmandiku neist väljutab esimese mekooniumi esimese 24 tunni jooksul ja peaaegu kolmandikul kestab see üle 48 tunni. Mis on sinu enneaegse beebi puhul veel tavapärane, küsi haiglast või perearstilt.

Kui 24 tunni jooksul pole mekooniumi veel tulnud, anna sellest teada veel samal päeval: haiglas osakonna personalile, kodus perearstile või pereõele, väljaspool vastuvõtuaega perearsti nõuandeliinile 1220. Seda tuleb mõnel beebil ette ja enamasti on see ohutu, kuid olukord tuleb üle vaadata. Kui 48 tunni möödudes pole mekooniumi ikka tulnud, peab arst beebi läbi vaatama – siis ainult telefonikõnest enam ei piisa.

Selle taga võib olla mitu põhjust. Kõige sagedamini on tegu sitke mekooniumipunniga, mis ummistab väljapääsu ja vabaneb enamasti pärast väikest arsti tehtud stimuleerimist. Harvem on probleem sooles endas, näiteks Hirschsprungi tõve korral, kui soole viimases osas puuduvad närvirakud, või väga sitkest mekooniumist tingitud ummistuse tõttu, enamasti tsüstilise fibroosi puhul. Paljudes riikides uuritakse tsüstilist fibroosi ka vastsündinute sõeluuringus kannaverest. Arst katsub kõhtu, vaatab päraku üle ja korraldab vajadusel röntgeni või kontrastainega uuringu.

Kohe vajab su beebi arstiabi, kui kõht on punnis, pinges ja nähtavalt ette võlvunud ka kaua pärast söömist, kui ta joob halvasti või oksendab roheliselt. Roheline tähendab siin rohu- kuni tumerohelist nagu spinat, mitte kollakasvalget piima, mida paljud beebid välja ajavad. Kui läksite pärast sünnitust kiiresti koju, kirjuta üles esimese musta ja esimese märja mähkme kellaaeg.

Muide, umbes 12–20 sünnil 100-st väljub mekoonium juba enne sündi, siis on lootevesi rohekas. Ainult umbes 2–10 neist 100-st beebist saavad seetõttu hingamisprobleeme (mekooniumi aspiratsioon), seepärast jälgib sünnitusmeeskond siis eriti hoolikalt hingamist.

Mekoonium kleepub nagu tõrv: naha külge, su sõrmede külge ja meelsasti ka bodyle. Nühkimisest on vähe kasu ja see ärritab õrna nahka. Nii on lihtsam:

1. 1

   Pane kõik enne valmis: puhas mähe, pehmed pesulapid, käesoe vesi, rätik, vahetusriided. Pese käed enne ja pärast.

2. 2

   Puhasta suurem osa enne ära: vana mähkme puhta esiosaga saad suurema osa kohe kaasa võtta.

3. 3

   Pigem leota kui hõõru: pane märg käesoe pesulapp mõneks sekundiks kleepuva koha peale ja pühi siis õrnalt ära – parem mitu korda õrnalt kui üks kord kõvasti.

4. 4

   Vesi on piisav: esimestel nädalatel pole vaja ei seepi ega niiskeid salvrätte, need võivad tundlikku nahka ärritada. Teel olles on niisked salvrätid erandina sobivad.

5. 5

   Tupsuta kuivaks ja kaitse: tupsuta pepu ja nahavoldid kuivaks. Õhuke kiht vaseliini või mähkmelööbe kreemi kaitseb nahka päevadel, kui mähkmeid kulub palju. Beebipuudrit ära kasuta: sisse hingates kahjustab see kopse.

6. 6

   Pühi õiges suunas: tüdrukutel alati eest taha, et soolebakterid ei satuks tuppe. Poistel ära tõmba eesnahka tagasi.

7. 7

   Jäta naba vabaks: keera mähkme serv nabast allapoole, et nabanööri jäänus saaks õhu käes kuivada. Kui see määrdub, puhasta puhta veega ja tupsuta kuivaks. Kui ümbritsev nahk läheb punaseks, nabast imbub vedelikku või see läheb paiste, lase seda veel samal päeval näidata.

8. 8

   Ära jäta kunagi üksi: mähkimislaual hoia alati üht kätt beebi peal.

Väikesed beebid vajavad sageli 10–12 puhast mähet päevas, vanemad enamasti 6–8. See on mähkmevahetuste arv, mitte piir, mis näitab, kas beebi saab piisavalt juua – sellest on allpool eraldi juttu.

Kui pepu muutub hellaks, vaheta mähet sagedamini, puhasta ainult veega, tupsuta kuivaks, lase beebil mitu korda päevas soojas toas paar minutit ilma mähkmeta olla ja pane õhuke kiht mähkmelööbe kreemi. Kui koht paremaks ei lähe, levib edasi või näed erepunaseid, selge piiriga laike väikeste täppidega servas, sageli just nahavoltides, võib tegu olla mähkmeseenega. See vajab salvi, mille saad perearstilt.

Esimeste päevade värvimuutus järgib üsna kindlat mustrit. 1. päev tähendab siin esimest 24 tundi pärast sündi.

1. 1

   1.–2. päev – mekoonium: must kuni tumedalt oliivroheline, sitke ja kleepuv. Vähemalt üks selline mähe päevas, sageli mitu.

2. 2

   2.–4. päev – üleminekukaka: rohekaspruunist rohekaskollaseni, selgelt pehmem, vahel kreemjas. Piim jõuab kohale ja seguneb viimaste mekooniumijääkidega. Alates 3. päevast on tavaliselt kolm või enam kakamist päevas.

3. 3

   Alates 4. päevast heledam, 5. päeva paiku kollane – piimakaka: rinnapiimatoidul beebidel erk- kuni sinepikollane, vedel kuni püreejas, pudelitoidul beebidel kollakaspruun ja veidi tihkem.

Miks see muutus on nii oluline: kollane kaka näitab, et piim liigub läbi soolte. Kollased mähkmed 5. päeva paiku on väga hea märk. Rinnapiimatoidul beebidel on siis kuni umbes kuuenda elunädalani enamasti kolm või enam kollast kakamist päevas, igaüks vähemalt 2-eurose mündi suurune. Kui neid on terve päeva jooksul vähem kui kolm või kui kaka on 5. päeval ikka veel tume ja sitke, ei pruugi piima veel piisavalt kohale jõuda: helista veel samal päeval perearstile või pereõele või imetamisnõustajale ja lase beebi kaaluda. Mida sa seniks teha saad, on kirjas kastis „Liiga vähe mähkmeid?“

Piim ja kaka on neil päevil seotud ka teisel moel. Beebi väljutab kakaga bilirubiini – kollast pigmenti, mis põhjustab vastsündinute kollasust. Kui beebi joob vähe, kakab ta ka vähem ja bilirubiin püsib kehas kauem. Seepärast tasubki rinnale panna varakult ja sageli.

Kui mekoonium on läbi, võib normaalne beebi kaka olenevalt toidust välja näha väga erinev: rinnapiimakakana, pudelikakana või millegi vahepealsena. Kõik need variandid on normaalsed:

• Rinnapiimatoidul: erk- kuni sinepikollane, vahel oranž, vedel kuni kreemjas, sageli väikeste kohupiimataoliste terakestega. Lõhn on mahe, tihti kergelt hapukas, ja kaka võib tulla päris pritsivalt.

• Piimaseguga toidetul: kollakaspruunist pruunini, tihkem ja pigem pastane, aga mitte kunagi kõva – kõige rohkem pehme voolimissavi taoline. Lõhn on selgelt tugevam.

• Segatoidul: kusagil nende vahepeal, sageli nagu pehme pasta.

Mida tähendab „kahvatu“: kui kaka tundub väljapestud, kriidine, valkjas, hall, beež või savivärvi, puudub selles sapist tulev pigment. See ei ole kunagi lihtsalt kollase üks varjund, vaid põhjus lasta beebi 24 tunni jooksul üle vaadata. Kui kahtled, vaata kaka päevavalguses üle – värvidest allpool pikemalt.

Kui vahetad piimasegu või annad rinnale lisaks pudelit, võib kaka muutuda värvi, lõhna ja konsistentsi poolest. Mõned eritoidud, näiteks tugevasti hüdrolüüsitud segud, värvivad kaka sageli rohekaks. Kui kaka muutub kõvaks või pudisevaks, küsi enne toidu vahetamist nõu vastuvõtult.

Roheline kaka kuulub beebidel peaaegu alati normi piiresse. Oluline on vaid vahe erksa või tumerohelise vahel, mis on normaalne, ja kahvatu hallikasrohelise vahel, mis kuulub hoiatavate värvide hulka. Roheline võib tekkida siis, kui soolesisu liigub kiiremini edasi, mõne eritoidu puhul, kõhulahtisusega infektsiooni korral või ka täiesti nähtava põhjuseta. Niikaua kui su beebi joob hästi, võtab kaalus juurde ja on virk, ei ole roheline värv üksi ohumärk.

Üht erandit tasub teada: väikesed, harvad, tumerohelised kuni pruunikad kakad koos väheste märgade mähkmetega võivad tähendada, et su beebi saab liiga vähe piima. Siis lase teda veel samal päeval kaaluda.

Ja see, mida sina sööd? Kapsa, sibula või kaunviljade tekitatud gaasid rinnapiima ei lähe. Üldreeglina ei pea sa imetamise ajal midagi menüüst välja jätma. Ainult siis, kui märkad selgelt, et miski ei sobi su beebile, võid seda prooviks vältida. Päris dieeti tuleks pidada vaid arsti juhendamisel.

Ka konsistents ütleb nii mõndagi:

• Teraline nagu kodujuust: normaalne, eriti rinnapiimatoidul beebidel.

• Pritsiv, peaaegu plahvatuslik: rinnapiimatoidul beebidel normaalne.

• Natuke lima: virga ja hästi joova beebi puhul sageli ohutu.

• Lima koos vereniitidega: veel samal päeval arsti vastuvõtule.

• Vesine, imendub peaaegu täielikult mähkmesse, märksa sagedam kui tavaliselt: kõhulahtisuse kahtlus.

• Kõva, pudisev, väikeste kuulikestena: kõhukinnisuse märk. Ainult rinnapiimatoidul beebil on see väga ebatavaline ja vajab ülevaatamist.

Rinnapiimatoidul beebide puhul on oluline teada: vedel kaka ei ole kõhulahtisus, vaid tavapärane. Kõhulahtisuse tunned ära muutuse järgi: äkitselt on kaka palju sagedam ja tunduvalt vesisem kui varem. Kuna beebid kaotavad nii kiiresti vedelikku, helista siis arsti vastuvõtule, väljaspool vastuvõtuaega perearsti nõuandeliinile 1220.

Esimestel päevadel märkavad paljud vanemad mähkmes oranže kuni roosakaspunaseid pulbriseid laike. Enamasti ei ole see veri, vaid tellisepuru: imepisikesed kusihappesoolade ehk uraatide kristallid. Need tekivad siis, kui uriin on veel väga kontsentreeritud – täiesti loomulik seni, kuni piima kogus on veel väike.

Esimesel kolmel elupäeval on see normaalne. Kui piima hakkab rohkem tulema, muutub uriin heledamaks ja tellisepuru kaob. Kui näed seda alates 4. elupäevast ikka veel, on see märk, et piima ei jõua piisavalt kohale: pane beebi sagedamini rinnale ja räägi veel samal päeval arsti vastuvõtu või imetamisnõustajaga. Kui see ilmub hiljem uuesti, näiteks palaval päeval või palaviku korral, on uriin samuti liiga kontsentreeritud: paku sagedamini rinda või pudelit, ja kui märgi mähkmeid jääb vähemaks, helista.

Tellisepuru näeb välja pulbriline või kristalliline, pigem oranžikasroosa, ja asub uriinilaigus. Veri on seevastu punane kuni pruunikas või esineb roojal triipude ja niitidena. Kui sa ei ole kindel, käsitle seda verena.

Tüdrukutel on veel üks ohutu seletus: 2.–10. elupäeva vahel võib tupest tulla veidi verd – väike näivveritsus, sest raseduse hormoonid langevad pärast sündi kiiresti. Tavaliselt lõpeb see ise kolme kuni nelja päevaga. Kui see kestab kauem, muutub tugevamaks või pole selge, et veri tuleb just tupest, lase seda näidata.

Veri kakas tuleb alati veel samal päeval arstile näidata, samuti kaka, mis muutub pärast mekooniumiperioodi uuesti mustaks. Kõige sagedasemad põhjused on siiski enamasti hästi lahendatavad:

• Ema neelatud veri: sünnituse ajal või hiljem valusatest, veritsevatest nibudest. See võib paista tumedate helvestena või musta kakana, vahel ka väljaspitatud piimas. Ütle läbivaatusel kindlasti, kui nibud veritsevad. Valusad nibud on ühtlasi märk, et tasub imetamisvõtet üle vaadata.

• Väike rebend päraku juures: erepunased triibud kaka peal, sageli pärast kõva väljaheidet.

• Reaktsioon lehmapiimavalgule: lima vereniitidega muidu virgal beebil, võimalik ka ainult rinnapiimatoidul. Ära muuda siis omal käel oma toitumist ega lõpeta imetamist, vaid lase arstlikult selgitada.

Hoia mähe alles või pildista seda päevavalguses. Kohe vajab su beebi abi siis, kui verd on palju, kui kaka on must ja tõrvalaadne ning beebi seejuures kahvatu, kui okses on verd, kõht on punnis või beebi tundub loid. Kui su beebi ei ole pärast sündi K-vitamiini saanud, lase iga veritsus kohe üle vaadata.

See, kui sageli beebi „peab“, kõigub väga palju ja muutub esimestel nädalatel märgatavalt.

Rinnapiimatoidul kuni umbes kuuenda elunädalani: enamasti kolm või enam pehmet kakamist päevas, vahel peaaegu pärast iga söögikorda. Vähem kui kolm terve päeva jooksul on selles vanuses juba hoiatusmärk: lase veel samal päeval kaaluda.

Rinnapiimatoidul alates umbes kuuendast elunädalast: nüüd muutub kakamine paljudel beebidel harvemaks. Mõnel on kaka ikka mitu korda päevas, teisel vaid iga paari päeva tagant, üksikutel umbes kord nädalas. Kui väljaheide on siis pehme, beebi joob hästi, märgi mähkmeid on piisavalt ja kaal tõuseb, ei ole see kõhukinnisus. Kui kaka pole tulnud üle seitsme päeva, helista siiski arstile, ka siis, kui beebi on rõõmus. Kui su beebi kakab ka kümne nädala vanuselt peaaegu pärast iga söögikorda, on ka see normaalne.

Piimaseguga toidetul: enamasti üks kuni kaks korda päevas, esimestel nädalatel vahel sagedamini, hiljem on ka üle päeva normaalne. Pikemad pausid on pudelitoidul beebidel harvem normaalsed: kui üle kahe päeva midagi ei tule või kaka on kõva, pudisev või kuulikestena, helista arsti vastuvõtule.

Aga punnitamine? Paljud beebid ägisevad, pressivad, lähevad punaseks ja nutavad enne kakamist, mõnikord 10–30 minutit järjest. Asjatundjad nimetavad seda imikudüškeesiaks. Kõhus pidi sulgurlihas üheksa kuud kinni püsima – nüüd õpib su beebi seda õigel hetkel lõdvestama ja samal ajal kõhuga pressima. Kui lõpuks tuleb pehme kaka, ei ole see kõhukinnisus. Hoia beebit rahulikult, soovi korral põlved kõhu poole kõverdatud, ja ära aita pärakust järele – see lükkab edasi, et ta ise ära õpiks. Kahe kuni kolme kuuga saavad enamik beebisid sellest selgeks.

Kui tegu on tõesti kõhukinnisusega – kõva, pudisev kaka või väikesed kuulikesed –, võid proovida järgmist:

1. 1

   Piimasegu puhul kontrolli valmistamist: täpselt pakendi järgi, enne vesi, siis tasase mõõduga mõõtelusikad, mitte kunagi lusikatäis rohkem ega lahjemalt.

2. 2

   Masseeri kõhtu soojade kätega õrnalt päripäeva ümber naba.

3. 3

   Painuta beebi põlvi õrnalt kõhu poole ja hoia korraks nagu kükitusasendis või tee jalgadega aeglaselt jalgrattaliigutusi.

4. 4

   Rinnapiimatoidul beebi pane sagedamini rinnale, pudelitoidul paku süüa nagu tavaliselt.

Seda pigem mitte ilma arsti nõuandeta: ravimküünlad, klistiirid, piimasuhkur, tee, vesi või mahl, samuti mitte termomeetri või vatitikuga pärakust „aitamine“. Mett ei tohi su beebi kogu esimese eluaasta jooksul üldse saada, sest see võib sisaldada imikute botulismi tekitajaid. Kui sellest abi ei ole, beebil on valu, kõht on punnis või ta oksendab, tuleb pöörduda arsti vastuvõtule. Kui juba mekoonium tuli hilja ja sellest ajast saadik on beebil korduvalt kõva kaka ning punnis kõht, ütle seda seal kindlasti eraldi välja.

Pilguheit tulevikku: lisatoiduga muutub kaka pruunimaks, tihkemaks ja tugevama lõhnaga. Seedimata tükikesed, näiteks porgandist, on siis normaalsed, ja mõned köögiviljad värvivad kaka oranžiks või punakaks.

Terve beebi väljaheite värvid on pruun, rohekaspruun, oranž ja kollane. Kahvatud toonid – helekollane, kahvaturoheline ja beež – on aga hoiatavad värvid, nagu ka valkjas, hall ja savivärvi. Jäta need värvid meelde.

Hoiatavate värvide taga on haruldane, kuid tõsine haigus: sapiteede atreesia. Selle korral on sapiteed suletud ja sapp ei pääse soolde. Kuna just sapp annab kakale värvi, muutub väljaheide kahvatuks, savivärvi või peaaegu valgeks. Sageli lisanduvad kollasus, mis ei taandu, ja märgatavalt tume uriin. Seda esineb ligikaudu ühel beebil 20 000-st ning haiged beebid võivad pikka aega paista täiesti terved. Kahvatus võib olla olemas algusest peale või kujuneda esimestel nädalatel tasapisi – seepärast tasub vaadata kohe algusest.

Miks siin loevad päevad: haigust saab opereerida ja operatsioon aitab kõige paremini siis, kui see tehakse varakult, ideaalis esimese kahe elukuu jooksul. Mida varem, seda kauem säilib lapse enda maks. Lisaks imendub sappita sooles halvasti K-vitamiin ja veri hüübib kehvemini – seetõttu on tähtis ka K-vitamiin, mida beebi saab pärast sündi.

Nii jälgid värvi: pärast mekooniumiperioodi vaata kord päevas teadlikult mähkmesse, kõige parem päevavalguses – kaks sekundit, mitte põhjalik kontrolliprogramm. Kui kaka tundub tavapärasest heledam, võrdle seda ülal kirjeldatud värvidega. Ära võrdle telefonipiltidega, sest ekraan moonutab värve. Kui kaka on helekollane, kahvaturoheline, beež, valkjas, hall või savivärvi, lase beebi 24 tunni jooksul arsti juures läbi vaadata, ka siis, kui ta muidu paistab tragi ja järgmine tervisekontroll on alles nädalate pärast. Piisab juba ühest selgelt kahvatust mähkmest, ja nädalavahetusel tähendab see: perearsti nõuandeliin 1220 või EMO, mitte ootamist esmaspäevani.

See kehtib ka pärast teist elukuud: kahvatu väljaheide on igas vanuses põhjus lasta beebi 24 tunni jooksul üle vaadata. Ja kui sa pole siiani värvidele tähelepanu pööranud, aga oled näinud alati tugevalt kollaseid, oranže, rohelisi või pruune mähkmeid, pole sa millestki ilma jäänud. Kahtluse korral võrdle siinsete kirjeldustega ja küsi perearstilt või pereõelt.

Rohkem kui pooled vastsündinud muutuvad esimestel päevadel veidi kollaseks, kõige selgemini tavaliselt 3. päeva paiku – tihti siis, kui te olete juba kodus, ükskõik kus beebi sündis. Enamasti kaob kollakas toon kahe nädala jooksul iseenesest. Nii saad seda kontrollida:

1. 1

   Mine beebiga päevavalguse kätte, mitte lambi alla.

2. 2

   Vajuta ühe sõrmega korraks ninaselga või otsaesisele ja lase lahti. Kui hele vajutuskoht tundub valge asemel kollakas, on beebi kollane.

3. 3

   Vaata silmavalgeid – eriti oluline tumedama naha korral, millel kollasust on raskem märgata.

4. 4

   Vaata, kui kaugele kollasus ulatub. See algab näost ja liigub väärtuse tõustes üle rinna ja kõhu käte ning jalgadeni.

Ainult näos olev kollasus on sage. Helista veel samal päeval perearstile või pereõele, kui su beebi muutub kollasemaks, kui kõht, käed või jalad on kollased või kui ta on seejuures raskesti äratatav, joob halvasti või on viril. Silm võib kergesti petta, väärtust saab vastuvõtul mõõta. Pärast kodusünnitust lase iga kollasus arsti juures üle vaadata ja väärtus mõõta, ka siis, kui beebi muidu tundub heas seisus. Sama kehtib ka siis, kui läksid pärast sünnitust kiiresti koju: parem mõõta kord liiga vara kui kord liiga hilja.

Kui kollasus kestab üle kahe nädala, enneaegsetel üle kolme nädala, tuleks seda arstlikult selgitada, enamasti vereprooviga. Seal määratakse ka näitaja, mis näitab, kas sapp voolab õigesti ära (otsene bilirubiin). Küsi selle kohta julgelt. Rinnapiimatoidul beebidel on pikemalt kestev kollasus sageli ohutu, kuid seda saab öelda alles pärast kontrolli. Imetamise jätkamine on peaaegu alati õige, vesi ega tee ei aita.

Kohe vajab su beebi arstiabi, kui ta muutub kollaseks juba esimesel elupäeval või kui ta on kollane ja samal ajal vaevu ärkab või ei joo.

Just esimestel päevadel kahtlevad paljud emad oma piimas ja keegi ei saa seda täpselt üle mõõta. Siin tulevadki appi märjad ja täis mähkmed: need on üks tähtsamaid igapäevaseid märke, et piima jõuab piisavalt kohale.

Märgade mähkmete arv kasvab esimestel päevadel samm-sammult koos piimakogusega. Kuni 4. päevani kehtib rusikareegel: umbes nii palju märgi mähkmeid, kui vana su beebi päevades on.

• 1. päev (esimesed 24 tundi): vähemalt üks, enamasti üks kuni kaks

• 2. päev: kaks kuni kolm

• 3. päev: kolm kuni neli

• 4. päev: neli kuni viis

• Alates 5. päevast: vähemalt kuus rasket märga mähet 24 tunni jooksul, sageli kuus kuni kaheksa

Kui märg on „korralikult märg“? Tänapäevased ühekordsed mähkmed imevad nii hästi, et ka täis mähe võib tunduda peaaegu kuiv. Nii saad tunnetuse kätte:

• 45 ml test: vala puhtasse mähkmesse kolm supilusikatäit vett ehk umbes 45 milliliitrit ja tõsta see üles. Umbes nii tundub alates 4.–5. päevast hästi märg mähe. Esimestel päevadel on mähkmed loomulikult kergemad.

• Köögikaal: kaalu puhas ja kasutatud mähe. 1 gramm lisakaalu vastab umbes 1 milliliitrile uriinile, seega umbes 45 grammi rohkem tähendab hästi märga mähet.

• Niiskusriba: paljudel mähkmetel on värvi muutev riba. See näitab, et mähe on märg, aga mitte seda, kui palju.

• Värv: hästi joonud beebil on uriin läbipaistev kuni kahvatukollane. Tumekollane uriin pärast esimesi päevi viitab sellele, et vedelikku tuleb liiga vähe.

Arvestamisel kehtib: mähe, milles on nii uriini kui kaka, loeb mõlema alla, ja arvud klapivad siis, kui vahetad mähet umbes iga söögikorra juures. Esimeste nädalate järel vahetad sa sageli harvem, sest mähkmed peavad rohkem. Siis loeb üldpilt: rasked mähkmed, hele uriin, kaalus juurde võttev beebi. 6.–12. nädalal on neid enamasti umbes kuus rasket märga mähet 24 tunni jooksul ja uriin on läbipaistev kuni kahvatukollane. Üks pikk öö väga raske hommikuse mähkmega ei ole häirekell. Kui mähe on alates umbes 5. päevast pärast rohkem kui kaheksat tundi päriselt kuiv (köögikaaluga kontrollides), küsi kohe arsti nõu.

Kuidas märgata, et vedelikku jääb väheks: väga vähesed, kerged või tumekollased mähkmed, kuiv suu või kleepuv sülg, sissevajunud lõge – pealael olev pehme koht on püstises asendis hoitud beebil märgatavalt madalam kui tavaliselt – ning silmatorkavalt unine või viril beebi. Kui näed mõnda neist märkidest, pane sagedamini rinnale või paku pudelit ja helista veel täna, öösel perearsti nõuandeliinile 1220. Kui lõge on sisse vajunud, beebi peaaegu ei joo või tundub loid, vajab ta kohe arstiabi. Vesi või tee ei ole lahendus: esimestel kuudel saab su beebi kogu vedeliku rinnapiimast või piimasegust, ka kuuma ilmaga.

Mähe ei ole aga ainus märk. Sama palju ütlevad ka järgmised tähelepanekud:

• Sage joomine: esimestel nädalatel tahavad paljud beebid juua 8–12 korda 24 tunni jooksul, ka öösel. Varased näljamärgid on matsutamine, keele näitamine, otsiv pea pööramine ja käe suhu panemine, nutt tuleb alles hiljem.

• Hea imemisvõte: su beebil on suu laialt avatud, lõug puudutab rinda ja ülahuule kohal on tumedat nibuvälja näha rohkem kui alahuule all. Põsed on ümmargused, pärast paari kiiret imutõmmet muutub rütm aeglasemaks ja sa kuuled neelamist. Pärast esimesi sekundeid ei tee see haiget.

• Hoiatusmärgid imetamisel: püsiv valu, valusad või veritsevad nibud või see, et peaaegu iga toidukord kestab üle 50 minuti, ilma et beebi rahule jääks. Siis otsi kiiresti imetamisnõustamist.

• Rahulolu: pärast enamikku söögikordi tundub beebi lõõgastunud ja su rind tundub pehmem.

Kaal on kõige usaldusväärsem märk. Esimestel päevadel võtavad beebid algul kaalust alla. Kadu kuni umbes 7 protsenti on sage, 3 500 grammi sünnikaalu puhul tähendab see 245 grammi. Kui kadu on sellest suurem, tasub joomist täpsemalt vaadata; alates 10 protsendist, siin 350 grammist, peab olukorra arstlikult üle vaatama. Enamasti on sünnikaal uuesti käes 7–10 päevaga, hiljemalt kahe nädalaga peaks see nii olema. Pärast seda võtavad beebid esimesel kahel kuul juurde umbes 170–330 grammi nädalas.

Aga kes kaalub, kui ämmaemand koju ei tule? Helista perearstikeskusesse ja küsi lühikest kaalumisaega tervisekontrollide vahel või laena kelleltki beebikaal. Kaalu alasti, samal kaalul, umbes kord nädalas, mitte vahetult enne ega pärast söötmist. Enda kaalumine kord koos beebiga ja kord ilma on nii väikeste erinevuste jaoks liiga ebatäpne.

Üks asi üllatab paljusid: väga rahulik vastsündinu, kes endast vähe märku annab ja magab kaua, ei ole automaatselt täis kõhuga. Beebid, kes saavad liiga vähe, muutuvad mõnikord pigem uniseks kui valjuks ja võivad seejuures paista lausa rahulolevad. Kui ta annab endast harva märku või mähkmeid jääb vähemaks, ärata ta söötmiseks üles – kerge une ajal, riided seljast, nahk naha vastu – ja helista veel samal päeval arsti vastuvõtule või imetamisnõustajale.

Pane mähkmed kirja vähemalt seni, kuni arvud klapivad ja sünnikaal on jälle käes. Piisab paberist mähkimislaua juures nelja veeruga: kellaaeg, märg, kaka koos värviga, söönud. Või märgid selle Moonsleepi. Peaasi, et sa ei peaks öösel kell kolm mälu järgi kokku lugema ja et telefonis oleks sul õlakehituse asemel vastus olemas.

Oluline on veel see: üksikud numbrid ei ole hinnang sulle ega sinu imetamisele. Mähkmete lugemine on jäme orientiir, mitte mõõteriist. Loeb tervikpilt mähkmetest, joomisest ja kaalust.