Beebi tõmbleb ja ähkib unes

Enamasti jah. Tõmblused, ähkimine, ohkamine ja ebaühtlane hingamine kuuluvad aktiivse une juurde, mis on REM-une beebivorm. Vastsündinutel moodustab see umbes poole uneajast. Arstil peaksid laskma kontrollida tõmblusi, mis jätkuvad ka ärkvel olles, ja üle 10 sekundi kestvaid hingamispause. Kui paus kestab üle 20 sekundi, huuled on sinised või hallid, beebil on hingamisraskus või krambihoog, helista kohe 112.

Kiirkontroll, enne kui edasi loed

1. 1

   Kas beebi hingab – kas kõht tõuseb ja langeb, isegi kui rütm on ebaühtlane?

2. 2

   Kas huuled, keel ja nägu on roosad, mitte sinised, hallid või tuhkjaskahvatud?

3. 3

   Kahtluse korral: kas ta ärkab, kui temaga räägid ja teda puudutad, ning liigutab end siis jõuliselt?

Kolm korda jah? Siis on see väga tõenäoliselt aktiivne uni – loe rahulikult edasi. Kui ei, mine kohe lõiku „Hädaolukord või mitte?“. Kontrollimiseks võid alati tule põlema panna; piisab, kui suunad telefoni taskulambi lakke.

Esimestel nädalatel on beebil kaks unefaasi: aktiivne uni on REM-une ehk unenäoune beebivorm, rahulik uni aga sügava une oma. Erinevalt täiskasvanutest vajuvad vastsündinud tavaliselt kohe pärast uinumist elavasse faasi – kokku umbes kaheksa tundi ööpäevas. Ka poolpimedas eristad neid nii:

• Aktiivne uni: silmad liiguvad laugude all, sõrmed, käed või jalad tõmblevad, suu imeb või matsutab. Hingamine on ebaühtlane, kord kiirem, kord lühikeste pausidega, lisaks ähkimine, virisemine ja ohked. Selles faasis ärkab beebi kergesti – piisab ühest häälest või väikesest nõksatusest.

• Rahulik uni (sügav uni): nägu on lõdvestunud, käed sageli lõdvalt lahti, hingamine ühtlane; esimestel nädalatel tõmblused suuresti lakkavad. Ärkamiseks vajab beebi selgemat ärritust – riiete äravõtmist, mähkme vahetamist, jalatalla silitamist –, aga siis avab ta silmad ja hakkab virisema.

See, et beebi vajab sügavast unest ärkamiseks rohkem aega, on seega normaalne. Ohumärk on alles siis, kui ta ka selliste ärrituste peale korralikult ei ärka, jääb lõdvaks või vajub kohe uuesti ära.

Naeratamine, nutt, pooleldi lahtised silmad: mis veel juhtub

• Naeratamine unes: paljud beebid naeratavad aktiivses unes ammu enne, kui nad sulle teadlikult naeratavad. Seda varajast naeratust peetakse refleksiks.

• Nutmine ärkamata: ka virisemine või lühike karje suletud silmadega võib ette tulla ning möödub sageli mõne sekundiga.

• Pooleldi lahtised silmad: mõned beebid magavad nii, et silmad on kitsa pilu jagu lahti. Enamasti on see ohutu; kui silmad tunduvad pärast seda punased või ärritunud, räägi sellest arstiga.

• Kas mu beebi näeb unenägusid? Seda ei tea keegi kindlalt. Tõmblemine ei ole aga märk õudusunenäost.

Üks unetsükkel – korra aktiivne ja korra rahulik uni – kestab väikestel beebidel umbes 50–60 minutit. Vastsündinu alustab tavaliselt aktiivse unega ja libiseb umbes 20 minuti pärast rahulikku unne. Tsükli lõpus on ta sageli peaaegu ärkvel, sirutab ja siputab end või teeb mõne häälitsuse. Sageli libiseb ta ise järgmisse tsüklisse, mõnikord annab aga endast märku. See seletab ka lühikesi päevauinakuid: sageli ei ole beebi pärast umbes ühte tsüklit järgmisse üle saanud.

Esimestel nädalatel ei tunne beebi veel ööd ja magab ööpäev läbi tükkidena, mis kestavad umbes 30 minutist 3 tunnini. Selgem päeva- ja öörütm tekib enamasti umbes 8. ja 12. nädala vahel. Abiks on päeval päevavalgus ja tavalised argihääled, öösel hämar valgus, vaikne hääl ja mitte mingit mängimist.

Lühike ärkamine kahe unefaasi vahel on seega normaalne, rõhutavad lastearstide erialaseltsid – see ei ole haiguse märk.

Teadlased oletavad, et iga tõmblus aktiivses unes annab ajule teada, milline lihas liikus – nii tekib ehk samm-sammult sisemine kaart oma kehast.

Unetõmblused. Üksikud, vaid sekundi kestvad käte, pihkude või jalgade tõmblused kuuluvad igas vanuses une juurde – eriti siis, kui need tulevad ebaregulaarselt ning beebi ärkab pärast seda tavapäraselt ja joob hästi.

Moro refleks: miks beebi unes võpatab. Vali heli või tunne, nagu kukuks ta tahapoole – ja beebi viskab käed ja jalad laiali, avab peopesad ning tõmbab käed uuesti kokku, sageli lühikese nutuga. Tüüpiline on see, et on olemas vallandaja ning refleks tuleb ühe korra ja on möödas. See on kõige tugevam esimesel elukuul, nõrgeneb umbes teisest kuust alates ja kaob tavaliselt kolmanda ja kuuenda kuu vahel.

Healoomulised unemüokloonused. Mõnel terve vastsündinul esineb unes rütmiliste tõmbluste seeriaid, sageli kätes või jalgades. Need algavad esimestel elupäevadel või -nädalatel, tulevad ainult unes ja lõpevad kohe, kui beebi on täiesti ärkvel. Kinnihoidmine ei peata neid kindlalt, mõnikord muutuvad need selle peale isegi tugevamaks – see ei ole seega test; kiigutamine võib neid esile kutsuda. Kuna need meenutavad krambihoogu, peaks arst neid lähipäevil videost nägema. Kui arst on tuvastanud healoomulised unemüokloonused, võid kergendatult hingata: need ei jäta tagajärgi, kuid umbes kolmandikul beebidest kestavad need ka pärast kolmandat elukuud. Kui sellised seeriad algavad alles pärast esimest elukuud, helista arstile veel samal päeval.

Ohutu või mitte? Filmi ja ärata – just selles järjekorras

1. 1

   Kui beebi ei hinga, on sinine või hall või ei reageeri: kohe 112, ära filmi. Kui oled üksi, kehtib alati: kõigepealt helista.

2. 2

   Muidu pane tuli põlema, ava korraks magamiskott ja filmi kogu beebit – nägu koos silmadega, käed ja jalad, võimaluse korral algusest lõpuni.

3. 3

   Räägi beebiga, silita tema jalatalda, võta ta sülle – ja filmi edasi.

4. 4

   Kui tõmblemine lakkab ja ta vaatab sind nagu tavaliselt: pane kirja kellaaeg ja kestus ning näita videot lähipäevil arstile.

5. 5

   Kui ta tõmbleb edasi ega reageeri sulle: 112. Lühikesed painutuskrambid seeriatena, mille vahel ta reageerib sulle: veel täna arsti juurde (vt infantiilsed spasmid).

Värisemine nutmise ajal. Kui beebi lõug, käed või jalad värisevad nutmise ajal, on see vastsündinutel normaalne. See lakkab, kui beebi imeb või kui hoiad õrnalt tema kätt või jalga, ja taandub tavaliselt umbes teiseks elukuuks. Kui sinu 10-nädalase beebi lõug väriseb endiselt ainult nutmise ajal, räägi sellest 3. elukuu tervisekontrollil. Kui ta väriseb ka rahulikuna või värisemine tugevneb, lase teda lähipäevil arstil vaadata.

Nii väike inimene magab üllatavalt valjult. Enamikul häältel on lihtne seletus:

• Nohisemine, puhkimine, vilistamine nina kaudu: nina on pisike ja juba natuke kuivanud eritist on kuulda.

• Korin ja kurlumine kurgus: enamasti sülg või veidi tagasi tulnud piima.

• Ähkimine ja pressimine: sageli töötab soolestik – sellest lähemalt lõigus „Ähkiv beebi“.

• Ohked, õhu ahmimine, lõõtsutamine: sügav hingetõmme või korraks kiire hingamine kohe pärast väikest pausi kuulub perioodilise hingamise juurde.

• Kiunumine, virisemine, oigamine, luksumine: aktiivses unes samuti normaalne.

Kaks häält on teistsugused. Kõrge kiljuv või vilistav heli iga sissehingamise ajal, ka puhta ninaga, kannab nime stridor ja muutub sageli valjemaks joomise, nutmise ja selili lamamise ajal. Enamasti on selle taga veel pehme kõri (larüngomalaatsia), millest laps kasvab tavaliselt välja esimese eluaasta jooksul, hiljemalt umbes poolteise- kuni kaheaastaselt. Arst peaks seda siiski lähipäevil vaatama, joomisraskuste, kehva kaaluiibe või hingamispauside korral aga samal päeval.

Teine on ähkimine või oigamine iga hingetõmbe ajal. Soolestikust tingitud ähkimine tuleb episoodidena pressimise ajal, vahepeal hingab beebi rahulikult ja sageli järgnevad gaasid või kaka. Hingamisraskusest tingitud ähkimine on püsiv ja sellega kaasneb kiire hingamine, laienenud ninasõõrmed või sissetõmbed: iga sissehingamisega tõmbub nahk roiete vahel, roidekaare all või rinnaku kohal sissepoole. See ei ole unehääl – helista 112.

Kinnine nina – nii saad aidata: enne söömist tilguta igasse ninasõõrmesse üks-kaks tilka apteegist ostetud soolalahuse ninatilku ja ima lahtine eritis puhta ninaaspiraatoriga välja ainult ninaava juurest. Turset vähendavaid ninatilku kasuta ainult lühiajaliselt, imikute annuses ja pärast arsti või apteekriga nõu pidamist. Keelatud on mentooli, kampri või eukalüptiga palsamid ja õlid – beebidel võivad juba väikesed kogused vallandada eluohtliku kõrispasmi koos hingamisraskusega – ning kõrgemaks tõstetud peatsiosa või kiilpadi. Kui beebi ei suuda kinnise nina tõttu peaaegu üldse juua, lase ta arstil üle vaadata.

Hirm, et beebi läheb lämbuma? Korin ei ole põhjus beebit külili panna: terved beebid ei lämbu selili lamades, sest öökimisrefleks ja hingamisteede ehitus kaitsevad neid. Kui piima tuleb suust või ninast välja, pööra pea korraks küljele ja pühi piim ära; kui ta köhib või öögib kauem, võta ta sülle, kuni ta hingab vabalt.

Norskamine võib ette tulla näiteks kinnise nina korral. Kui beebi norskab peaaegu igal ööl, räägi sellest lähipäevil arstiga; kui lisaks on hingamispause, õhu ahmimist või ta joob kehvemini, siis veel samal päeval.

Mõned beebid ähivad, pressivad ja lähevad seejuures näost punaseks, mõnikord minuteid järjest, kuni lõpuks tuleb pehme kaka või gaas. Spetsialistid nimetavad seda imiku düskeesiaks, rahvakeeles räägitakse „ähkivast beebist“. Kõhukinnisusega pole sel midagi pistmist: beebi peab alles õppima korraga kõhuga pressima ja sulgurlihast lõdvestama. Alla üheksa kuu vanustel beebidel on tüüpiline vähemalt umbes 10 minutit pressimist ja nutmist, enne kui tuleb pehme kaka – või ka ei tule. Aja jooksul hakkab see koostöö iseenesest sujuma.

• Mis aitab: kannatlikkus. Hoia beebit, kui ta nutab, ja anna talle aega. Sa ei pea midagi „lahendama“.

• Mis ei aita: päraku ärritamine kraadiklaasi või vatitikuga, küünlad või lahtistid omal käel. See võtab beebilt harjutamise ära ja ähkimine võib seetõttu kauem kesta.

• See ei ole enam ähkiv beebi: kui kaka on kõva, selles on verd, beebi oksendab, joob kehvasti või ei võta kaalus juurde, helista veel samal päeval perearstile.

Lühikesed hingamispausid kuuluvad aktiivse une juurde. Normaalne muster näeb välja nii: hingamine peatub 5–10 sekundiks. Seejärel hingab beebi 10–15 sekundit kiiremini, umbes 50–60 hingetõmmet minutis, ja leiab siis oma rütmi tagasi. Huulte ja näo värv jääb samaks. Spetsialistid nimetavad seda perioodiliseks hingamiseks; enamik beebisid kasvab sellest välja umbes kuuendaks elukuuks.

Nii jälgid pausi

1. 1

   Valgus: lülita sisse hämar öölamp või suuna telefoni taskulamp lakke – pimedas sa värvi ei näe.

2. 2

   Vaata: jälgi kõhtu, beebidel tõuseb ja langeb see selgemini kui rindkere. Pane käsi kergelt peale, siis tunned hingamist lisaks.

3. 3

   Loe: öösel hinnatud sekundid on peaaegu alati liiga pikad. Loe aeglaselt „tuhat üks, tuhat kaks …“ või kasuta telefoni stopperit.

4. 4

   Alates 10 sekundist: räägi beebiga, hõõru tema selga või jalataldu. Ära kunagi raputa.

5. 5

   Kui hingamine kohe uuesti ei alga, beebi on lõtv või tema värv on muutunud: helista 112 ja pane telefon valjuhääldile. Häirekeskus ütleb sulle, mida teha.

6. 6

   Pärast seda: pane kirja kellaaeg, kestus, värv ja see, kuidas hingamine uuesti algas.

Foor: kuni 10 sekundit roosa värviga on normaalne; üle 10 sekundi – lase veel samal ööl arstil hinnata; üle 20 sekundi või värvimuutusega – kohe 112. Kõik erijuhud – näiteks kui beebi hakkas uuesti hingama alles sinu puudutuse peale – leiad lõigust „Hädaolukord või mitte?“.

Loe hingetõmbeid. Loe rahulikus unes terve minuti jooksul, mitu korda kõht tõuseb – mitte 15 sekundit korda neli, sest hingamine on ebaühtlane, ja mitte kohe pärast pausi. Väikestel beebidel on normaalne ärkvel umbes 40–60 hingetõmmet minutis, unes pigem 30–40. Kui puhkeolekus on neid korduvalt üle 60: lase veel täna arstil vaadata; kui lisaks on sissetõmbed, laienenud ninasõõrmed või oigamine: 112.

Milline värv loeb? Huulte, keele ja näo oma. Jahedad, kergelt sinakad käed ja jalad on väikestel beebidel sagedased ning muutuvad soojenedes uuesti roosaks – see üksi ei ole hädaolukord. Tumedama nahaga beebidel vaata huuli, keelt, igemeid ja silmalaugude sisekülge.

Enneaegsetel beebidel on hingamispause sagedamini ja need on pikemad; nende puhul kehtivad kokkulepped haigla või perearstiga. Enneaegsete beebide puhul arvesta kõiki vanuseid umbes teise sünnipäevani alates eeldatavast sünnikuupäevast.

Sina tunned oma beebit kõige paremini: kui miski tundub teistmoodi, küsi arstilt nõu – parem üks kord liiga palju kui üks kord liiga vähe. Siin on iga ohumärk täpselt ühel astmel ja igaüks neist on juba üksi piisav põhjus.

1. aste – kohe 112, kui sinu beebi …

• ei hinga kauem kui 20 sekundit või ei ole pärast pausi taas selline nagu tavaliselt,

• on siniste, hallide või tuhkjaskahvatute huulte, keele või näonahaga,

• võitleb iga hingetõmbe eest: sissetõmbed, laienenud ninasõõrmed, oigamine iga hingetõmbega,

• ei ärka ka siis, kui teda äratad, tundub lõtv või muutub äkki jäigaks,

• tõmbleb rütmiliselt ega reageeri seejuures sulle, ka mitte pärast äratamist,

• teeb nohu või köha ajal äkki hingamispause.

2. aste – veel täna, ka öösel: 1220, laste erakorralise meditsiini osakond või päeval kohe perearst, kui …

• hingamispaus kestis kauem kui 10 sekundit, isegi kui pärast seda tundub kõik normaalne,

• beebi hakkas uuesti hingama alles sinu puudutuse peale või oli pausi ajal kahvatu, sinakas, lõtv või korraks kontaktivõimetu, aga tundub nüüd tavaline – siis mine otse EMO-sse või lastehaiglasse; kui sa ei saa ohutult sõita, helista 112,

• beebi on noorem kui kolm kuud ja tal on 38,0 °C või rohkem (mõõdetuna pärakust),

• ta joob märgatavalt kehvemini, jätab mitu söögikorda vahele või ei ärka söömiseks peaaegu üldse,

• ta hingab puhkeolekus korduvalt kiiremini kui 60 korda minutis,

• näed lühikeste painutus- või sirutuskrampide seeriaid nagu infantiilsete spasmide korral (vt allpool).

3. aste – helista lähipäevil perearstile, kui …

• rütmiliste tõmbluste seeriad tulevad ainult unes ja lõpevad kohe, kui beebi on ärkvel (võta video kaasa),

• ehmatusrefleks või liigutused näevad keha ühel poolel teistsugused välja kui teisel,

• beebi väriseb, kuigi ta on rahulik, või värisemine tugevneb,

• kuuled sissehingamisel kõrget kiljuvat heli, kuid beebi joob hästi ja tal pole hingamisraskust,

• ta norskab peaaegu igal ööl, ilma hingamispausideta.

4. aste – räägi sellest järgmisel rutiinsel tervisekontrollil (esimesel eluaastal peaaegu igal kuul): kerge lõuavärin nutmise ajal pärast teist elukuud, ehmatusrefleks, mis on pärast kuuendat kuud veel selgelt olemas, magamine pooleldi lahtiste silmadega. Helistada võid aga alati, ka „ainult“ tõmbluste pärast.

Mis juhtub, kui helistad 1220? Seal küsitakse, mis juhtus, ja antakse nõu: kas võid last kodus jälgida, peaksid järgmisel päeval perearsti juurde minema või on vaja kohe EMO-sse minna. Hoia valmis beebi vanus nädalates, sündmuste käik, kestus ja sinu video. Just selleks see abi ongi olemas, ka kell kolm öösel ja ka siis, kui paus kestis „ainult“ 12 sekundit. Alla kolmekuuste beebide puhul, kellel on hingamispausid või haigusnähud, on otse EMO-sse, võimalusel lastehaiglasse minek sageli kiirem.

Infantiilsed spasmid: harvad, kuid olulised. Neid nimetatakse ka salaam-krampideks, sest pea ja käed painduvad ettepoole nagu tervituseks. See epilepsiavorm puudutab umbes ühte last 2000-st ning algab tavaliselt teise ja kaheteistkümnenda elukuu vahel, kõige sagedamini nelja kuni kaheksa kuu vanuselt.

• Nii see välja näeb: keha jäigastub äkki, selg kaardub taha või pea, käed ja jalad painduvad nõksatusega ette; mõnikord pöörduvad ainult silmad üles või kõht tõmbub korraks kokku.

• Millal: iga kramp kestab sekundeid, kuid need tulevad seeriatena iga 5–10 sekundi järel, enamasti vahetult pärast ärkamist.

• Erinevalt ehmatusrefleksist tulevad need ilma vallandajata, ikka ja jälle üksteise järel. Üksik silmade pööritamine uinumisel kuulub seevastu aktiivse une juurde.

• Jälgi ka seda, kas beebi naeratab vähem, otsib vähem silmsidet või kaotab oskusi, mis tal juba olid.

• Mida teha: näita beebit veel samal päeval arstile, koos videoga – väljaspool vastuvõtuaegu mine otse lastehaiglasse, sest vaja on EEG-uuringut. Mida varem ravi alustatakse, seda paremad on väljavaated.

Kõigepealt: kohe kohale minna ei ole kunagi vale. Esimestel elukuudel ei saa sa beebit lohutuse ja lähedusega ära hellitada ning nutule on kõige parem reageerida võimalikult kiiresti. Siinne väike paus on võimalus neil hetkedel, mil beebi ähkib, viriseb või tõmbleb suletud silmadega – see ei ole nutma jätmine. Sest aktiivses unes äratad sa ta sülle võttes sageli alles päriselt üles. Paus kestab mõnest sekundist minuti-paarini:

1. 1

   Kuula. Kas see on ähkimine, ohe, lühike virisemine – või on algamas päris nutt?

2. 2

   Vaata. Silmad kinni, laud värisevad, suu liigub? Siis on beebi väga tõenäoliselt aktiivses unes.

3. 3

   Anna talle võimalus edasi magada. Sageli jääb ta mõne hingetõmbe järel uuesti vaikseks.

4. 4

   Mine tema juurde, kohe kui nutt muutub valjemaks, silmad avanevad või näed näljamärke.

Nälga ei oodata ära. Lastearstide erialaseltsi nõuanne mitte reageerida öösel iga ärkamise peale kohe pärineb vanematele mõeldud infomaterjalist uneprobleemide kohta ega tähenda ootamist, kui beebi on näljane; eriti esimestel nädalatel on nälg esikohal. Nälg annab end tavaliselt tunda enne nuttu: beebi muutub rahutuks, imeb rusikat, teeb pomisevaid häälitsusi, pöörab otsivalt pead. Kui viimasest söögikorrast on möödas juba mõnda aega, mine siis kohe – nutval beebil on raskem juua. Kui imetad, pane kahtluse korral rinnale; nõudmisel imetamine on soovitatav nii päeval kui öösel ja õhtune pidev imetamine on normaalne. Vahesid arvestatakse ühe söögikorra algusest järgmise alguseni. Pudelitoidu puhul vaata kõigepealt näljamärke, selle asemel et igale virisemisele piimaga vastata.

Kui tihti beebid söövad? Esimestel nädalatel söövad rinnapiimatoidul beebid vähemalt 8 korda 24 tunni jooksul, sageli tihedamini, pudelitoidul beebid veidi harvemini – mõlemad ka öösel. Alates 5. elupäevast näitavad vähemalt kuus rasket märga mähet 24 tunni jooksul, et beebi saab piisavalt piima. Kuni sünnikaal on taastunud, ei tohiks beebi öösel olla ilma söögikorrata kauem kui u 4 tundi; pärast seda võib ta hea arengu korral magada pikemaid lõike.

Uimast vastsündinut on kõige lihtsam äratada aktiivses unes, kui laud ja suu juba liiguvad: võta riided seljast bodini, vaheta mähe, räägi temaga, võta ta nahk-naha kontakti. Kui ta ikka vaevu sööma hakkab, tundub kollakas või tal on alates 5. päevast märgatavalt vähem märgi mähkmeid: veel samal päeval perearsti või pereõe juurde.

2–3 kuu vanuselt (umbes 9.–13. nädalal) magab enamik beebisid kokku umbes 14–17 tundi ööpäevas. Rinnapiimatoidul beebid söövad sageli 5–9 korda 24 tunni jooksul, pudelitoidul beebid umbes 5–7 korda. Pikim järjestikune unelõik on esimesel viiel kuul keskmiselt veidi alla kuue tunni, mõnel beebil tunduvalt vähem. Ehmatusrefleks, perioodiline hingamine ja tõmblemine aktiivses unes on endiselt normaalsed.

Paned magava beebi ettevaatlikult voodisse – ja käed lendavad laiali. Tunne, nagu kukuks ta tahapoole, vallandab ehmatusrefleksi, ja esimestel minutitel on beebi veel kerges aktiivses unes. Vastsündinutel algab rahulik uni sageli alles umbes 20 minuti pärast. Umbes 12. nädalast jäävad paljud beebid magama otse rahulikku unne ja siis läheb voodisse panemine kergemaks.

Sügava une märgid, mida tunned ära ka pimedas: hingamine on ühtlane, käed on lõdvalt lahti, suu enam ei liigu. Rusikareeglina, mitte meditsiinilise testina: tõsta beebi üht kätt veidi üles. Kui see kukub lõdvalt ja raskelt tagasi, magab beebi enamasti piisavalt sügavalt.

Nii paned beebi voodisse

1. 1

   Pane magamiskott selga juba enne söötmist.

2. 2

   Pärast imetamist vabasta imemishaare: libista väike sõrm õrnalt suunurka. Pudelitoidul beebil lase enne röhitseda.

3. 3

   Pane beebi aeglaselt ja oma keha lähedal maha: kõigepealt tagumik ja selg, viimasena pea. Tõmba käsi pea alt ära alles siis, kui tagumik ja selg on juba aluse vastas.

4. 4

   Jäta käsi veel hetkeks rahulikult kõhule või rinnale ja võta see siis aeglaselt ära.

Kui ta ikkagi ärkab, ei olnud ta ehk veel valmis. Võta ta uuesti sülle, lase tal rahulikult magama jääda ja proovi uuesti. See ei ole läbikukkumine, vaid tavaline beebiga elu.

Ohutus on esikohal. Kui beebi on jäänud magama turvahällis või lamamistoolis, pane ta niipea kui võimalik tasaselt selili tema oma voodisse – ka siis, kui ta seejuures ärkab.

Aga tihe mähkimine? Terviseasutused ei soovita beebit magamiseks tihedalt mähkida; ohutu on sobiva suurusega magamiskott. Kui juba kasutad mähkimiskotti, siis ainult selili asendis, puusad ja jalad vabalt, rinna juures kahe-kolme sõrme jagu ruumi, mitte liiga soojalt ning ilma raskustekkide ja raskustega kottideta. Kohe kui beebi proovib end ümber pöörata – sageli umbes teisel elukuul –, mine üle magamiskotile, kus käed on vabad.

Kui beebi vähkreb, siputab ja silmad lähevad ikka ja jälle lahti, tasub korraks üle kontrollida:

• Nälg: otsivad liigutused, rusika imemine? Siis pane rinnale või paku pudelit.

• Liiga soe: katsu kaela. Kui see on higine, võta üks kiht ära või kasuta õhemat magamiskotti. Jahedad käed üksi ei tähenda, et beebil on külm.

• Täis mähe: kontrolli korraks ja vaheta hämaras valguses, ilma pikema suhtlemiseta.

• Kinnine nina: nohiseb ja joob kehvasti? Soolalahuse tilgad, nagu eespool kirjeldatud.

• Pressimine punase näoga: sageli on selle taga ähkiv beebi.

• Õhtuks üleärritunud: palju külalisi, lärmakas päev? Siis aitavad rahulik, pimendatud tuba ja kehakontakt.

• Haige: kui ta tundub kuum, joob kehvemini või on loid, mõõda temperatuuri pärakust – see on beebidel kõige täpsem meetod; lükka termomeeter sisse ainult 1 kuni maksimaalselt 2 cm. Alla kolmekuusel beebil alates 38,0 °C: veel täna arsti juurde.

Kas see on arenguhüpe? Paljud vanemad seletavad rahutuid öid kindlatel nädalatel toimuvate arenguhüpetega. Sellised kalendrid põhinevad väga väikesel vaatlusuuringul, milles osales 15 ema-lapse paari; et need kehtivad kõigi beebide kohta, ei ole tõendatud. Plaanist kasulikum on vaadata oma beebit: mis on muutunud, kas ta joob hästi, kas ta tundub terve?

3–4 kuu vanuselt ehk umbes 13.–17. nädalal muutub uni täiskasvanulikumaks. Umbes kolme kuu vanuselt hakkab beebi järk-järgult läbima samu unestaadiume nagu täiskasvanud ja paljud hakkavad unetsükleid üksteise järele ühendama. Umbes kolmandast kuust alates tõmbleb beebi ka rahulikus unes – see on märk, et tema aju loob jätkuvalt uusi ühendusi, mitte põhjus muretsemiseks.

Mõned vanemad kogevad seda ümberkorraldust äkki rahutumate öödena, mida nimetatakse sageli „4 kuu uneregressiooniks“. Uuringud aga ei leia selles vanuses üldist langust; keskmiselt muutuvad unelõigud esimese ja neljanda kuu vahel hoopis pikemaks. Kui teil asjad takerduvad, on selle taga enamasti küpsemine, mitte tagasiminek.

Beebi, kes sinu kõrval nii valjult magab, ähkib ja tõmbleb, elab ja kasvab – ja röövib sinult ikkagi une. Mõned asjad aitavad:

• Kui oled öösel üksi: aseta beebi voodike nii, et näed oma padjalt sisse, ja hämar öölamp käeulatusse – nii saad hingamist ja huulte värvi lamades kontrollida. Maga päeval siis, kui beebi magab, ja võimaluse korral kutsu keegi paariks tunniks appi.

• Jagage ööd ära, kui teid on kaks: see, kes on valves, toob beebi imetamiseks, vahetab mähkme, laseb röhitseda ja paneb tagasi voodisse; teine magab päriselt. Kui imetad, ära asenda esimestel nädalatel ühtegi öist imetamiskorda pudeliga ilma piima välja pumpamata – muidu võib piima hulk väheneda.

• Pane kirja ja filmi, selle asemel et muretseda: kellaaeg, kestus ja see, mida nägid, paberile või märkmena rakendusse nagu Moonsleep, lisaks video. Sellega saab arst rohkem peale hakata kui mälestusega, mis on pärit kella kolmest öösel.

• Keda saad küsida, ka ilma ämmaemandata: päeval perearsti või pereõde, ka väikeste küsimustega; öösel ja nädalavahetusel perearsti nõuandeliini 1220; hädaolukorras 112 või laste erakorralise meditsiini osakonda; imetamisküsimustes ämmaemanda nõuandeliini 12252. Kui sul on ämmaemand, küsi ka temalt.

• Sinu enda jaoks: kui öösel läheb kõik liiga raskeks, helista Eluliinile 655 8088 (iga päev kell 19–7) või ööpäevaringselt ja tasuta Lasteabi telefonile 116 111, mis aitab ka vanemaid; päeval on avatud ka emotsionaalse toe telefon 116 123 (iga päev 10–24).

• Kui oled oma piiril: pane beebi turvaliselt selili tema voodisse, lahku korraks toast, hinga sügavalt, helista kellelegi. Ära kunagi raputa beebit – juba mõni sekund võib põhjustada raskeid ajuvigastusi.

• Kui hirm ei kao ja pead ka terve beebi hingamist pidevalt kontrollima, räägi sellest oma naistearsti, perearsti või ämmaemandaga. Sünnitusjärgne ärevus ja depressioon on ravitavad.

Ja kui lamad öösel ärkvel ja kuulad oma beebit, pea meeles: sellel tõmblemisel ja ähkimisel on oma ülesanne. Beebi kasvab, õpib ja seab end korda ka unes. Sa ei pea igal minutil sekkuma. Piisab, et oled olemas, kui ta sind tõesti vajab.